(PantherMedia / Scanpix)

Selliseid lapsi on igas rühmas ja klassis. Nad ei püsi pudeliski paigal ega suuda lõpetada ühtki tegevust. Nad ei pruugi olla kasvatamatud, vaid aktiivsus- ja tähelepanuhäirega lapsed.

Aktiivsus- ja tähelepanuhäire (ATH) jaguneb kolme ossa. Esiteks aktiivsushäire, mille korral võib last nimetada tegutsejaks. Ta ei kõnni, vaid jookseb, käed ja jalad liiguvad vilkalt, ta on rahutu ja impulsiivne.

Teise osa moodustavad tähelepanuhäirega lapsed, kes ei suuda tegevusele väga pikka aega keskenduda. Nende tegutsemist iseloomustab mitu alustatud ja pooleli jäetud tegevust. Kui mõte läheb tegevuselt ära, võib lapsel näiteks söömine või riietumine pooleli jääda.

Siin peavad appi tulema täiskasvanud, kes saavad olla juures ja seda meelde tuletada. Kuna tähelepanuhäirega lapsed on enamasti vaiksed, siis diagnoositakse neil häiret ka harvem.

Kolmanda osa moodustavad lapsed, kellel esineb kombineeritud häire ehk nii aktiivsus- kui ka tähelepanuhäire.

Kuidas aru saada, kas tegu on aktiivsus- ja tähelepanuhäirega või on laps lihtsalt elava loomuga? Eesti Lastefondi juhataja Sirje Grossmann-Loodi sõnul võib aktiivsus- ja tähelepanuhäire (rahvakeeli hüperaktiivsus) rohkem esile tõusta siis, kui laps läheb lasteaeda, sest hüperaktiivne laps kohaneb muutuste ja suure seltskonnaga raskemalt.

"Laste-aias on kõigil lastel oma tahtmised, soovid ja tähelepanuvajadus ning kõik nad teevad järjest kõvemat häält. Seal on hüperaktiivsel lapsel päris keeruline aru saada, mida ta peab tegema ja kus ta peab olema. Selle peale võib ta minna trotslikuks.

Nii tulebki välja, et ta ei saa teiste lastega mängitud, tal tekib arusaamatusi mänguasjade jagamisel ning tundides ei suuda ta asju kaasa teha sel ajal, kui nõutakse."

Ka Tartu Ülikooli kliinikumi lastepsühhiaater Aime Meos ütleb, et häire korral on kogu lapse toimetulek raskendatud. Häiritud on keskendumine ja õppimine, tekivad probleemid suhetes eakaaslaste ja kasvatajatega. Elavaloomulisel lapsel võib küll tekkida mõni konflikt, kuid ta lahendab selle ja elu läheb edasi, aga aktiivsus- ja tähelepanuhäirega lastel need probleemid püsivad.

Reageeri võimalikult vara

Tiina ja Marguse (nimed muudetud) peres on kasvamas kaks ATH-tunnustega last. Isa sõnul on impulsiivse 10aastase tüdrukuga raske rääkida, sest ta ei kuula ega tahagi kuulata, vaid nutab hüsteeriliselt, kui on tekkinud olukord, mis talle ei meeldi.

Laps käitub võõrastega hästi, kuid kodus leiab suvalisest asjast põhjuse jonnida ja lausa röökida, kui miski tema meele järele ei ole. Tähelepanuhäirega 11aastasel poisil on probleeme õppimisega ning asjad ununevad pidevalt.

"Enamik iseseisvaid töid koolis võtab tal mitu korda rohkem aega kui teistel õpilastel. Iga päev peab neli-viis tundi koos vanemaga tegema koduseid töid ja õppima hakkamine käib kõva kisaga. Iseseisvalt õppimine on välistatud. Pidevalt peab jälgima, et ta oma asjad koolist koju tooks või ära ei kaotaks. Vaid mõnel üksikul päeval nädalas ei unusta ta oma asju kooli."

Tiina ja Margus panevad kui ühest suust teistele vanematele südamele vähimagi ATH-kahtluse korral rääkida lapse käitumisest lasteaiaõpetaja ja psühhiaatriga ning vajadusel küsida ka teise arsti arvamust.

"Tänapäeval on Eestis ATHd rohkem uuritud ja teadmised on paranenud, kuid meil käis kõik katse-eksituse meetodil. Soovitused neuroloogilt olid umbmäärased ja tagasiside klassijuhatajalt tuli liiga hilja. Poiss käis küll lasteaias logopeedi juures, kuna probleeme oli peenmotoorikaga, kuid logopeed kinnitas, et laps on koolikõlblik. Kolmanda klassi lõpus soovitas õpetaja minna psühholoogi juurde. Kooli psühholoog tegi ka ATH-hinnanguskaala testi, mis oli esimene ametlik hinnang lapse häire kohta," ütleb pereisa.

Aime Meose sõnul peaks arsti poole pöörduma võimalikult vara, praegu tulevad psühhiaatri juurde lapsevanemad juba 3–4aastaste lastega.

Sirje Grossmann-Loot soovitab enne psühhiaatri poole pöördumist küsimust arutada ka lasteaiaõpetajaga. Võiks küsida, mida laps lasteaias teeb ja kuidas end üleval peab. Rääkida, mis talle kodus meeldib ja mis teda rahustab.

Laps võib käituda kollektiivis ühtviisi ja kodus teistmoodi. Seega võiks õpetajaga nõu pidada, kuidas toimida.

Võib tunduda, et kõnealuse häirega lapsed ei väsi iialgi ära, kuid tegelikult vajavad nad puhkust isegi rohkem kui teised lapsed. Võib-olla peaks neil olema lühem lasteaiapäev või üks päev vaba, et saaks puhata. Kui lasteaiaga on koostööd tehtud, võiks järgmine samm olla käik psühhiaatri juurde, kes suunab lapse edasi psühholoogi ja logopeedi-eripedagoogi juurde.

Vaja on teha ka neuroloogilised ja kehalise tervise uuringud. Diagnoosi panek on pikk protsess ja seda saab teha ainult psühhiaater.

Ettevalmistus kooliks

Kooliminek lisab kindlasti pingeid juurde, kuid selleks ajaks peaks olema selge, kas laps on aktiivsus- ja tähelepanuhäirega, ning ettevalmistusi kooliks võiks hakata tegema juba varakult, näiteks kui laps on viiene.

Kõigepealt tuleks hästi selgeks saada igapäevaoskused: riietumine, pesemine, tualetis käimine, söömine söögilaua taga, oma asjade korrashoid. Oluline on leida lapsele sõpru juba enne kooli ja neid sõprussuhteid hoida.

"Kui vajalikud oskused on olemas ja head suhted eakaaslastega lisaks, peaks koolis minema paremini. Et lapsevanemad pingutavad pigem selles suunas, et õpetada kirjatähti ja numbreid, keeli ja kirjutamist, on ka arusaadav, sest kui laps neid asju oskab, läheb esimene klass igal juhul lihtsamini. On aga oht, et lapsel hakkab igav," ütleb Grossmann-Loot.

Veel võiks enne kooli näidata lapsele koolimaja ja teha tutvust õpetajaga, et kool muutuks lapsele tuttavamaks, sest seal on teda ees ootamas suur klass ja samad raskused, mis lasteaias.

Hea, kui sellist last võtaks klassis vastu hea, rõõmus ja kogemustega pedagoog, kes vaatab rõõmsalt otsa ja kinnitab, et nad saavad hakkama. Võimalusel tuleks laps panna pisemasse klassi.

Ka Tiina ja Margus kinnitavad, et lapse õppeedukus paranes, kui tekkis võimalus minna kaheksa õpilasega eriklassi, kus ainekava on küll sama, kuid metoodika teine ja lapsele jääb aega rohkem. "Alguses ei tahtnud ta sinna väga minna ja väljendas seda päris selgelt, kuid aja möödudes ütles, et talle meeldib seal. Ja kuna üks oma klassi poiss kaasa tuli ja ta ise niivõrd sotsiaalne on, siis kohanemisega pole probleeme olnud."

Raskustest üle

Õppetöö paremaks sujumiseks saavad palju ära teha nii õpetaja kui ka lapsevanem. Tiina ütleb, et trots ja arvamus, et ta millegagi hakkama ei saa, tekib lapsel kergesti, eriti kui sõbrad ja võib-olla ka õpetaja sellele pidevalt osutavad ja tagasiside üksnes negatiivne on.

"Ise peab olema kõrval kogu aeg positiivne ja häid sõnu ütlema, et ei tekiks alaväärsustunnet."

Oluline on, et õpetaja arvestaks lapse võimeid ja eripära.

Margus tõdeb, et midagi hullu pole ka siis, kui õpetajaga kokku leppides vähendada lapse koormust – justkui Tootsil, kellel lubati terve rehkenduse asemel pool teha. See tuleks aga õpetajaga kokku leppida ja kui vaja, ka kirjalikult kinnitada. Oluline on jagada positiivset tagasisidet, ükskõik kui väikeste asjade eest.

"Üks põhjus, miks poisile väiksem klass meeldib, ongi see, et ta saab tähelepanu ja tunnustust vastavalt oma tasemele. Sellest jäi suures klassis puudu. Esimeses klassis ei pandud lastele hindeid, heade tulemuste puhul anti kleepsud. Mõni sai koguni 17 kleepsu, aga minu laps ei saanud ühtegi. Õpetaja oleks võinud esimesel poolaastal lihtsamate asjade eest kiita kas või suuliselt, et lapsel ei jääks tunnet, et ta ei saa hakkama," ütleb Margus.

Tuge vajavad ka vanemad

Päevast päeva kestev võitlus kooli ja raske lapsega võib röövida jõu ka kõige kangemalt vanemalt, kuid kuidagi tuleb ju edasi minna. Sirje Grossmann-Loot julgustab vanemaid leidma aega endale, et lülitada end kõigest välja. Sel ajal võib lugeda raamatut või lihtsalt puhata.

Samuti tuleks lapsega tegelemine jagada vanemate vahel võrdselt.

Tiina maandab ennast peamiselt looduses jalutades või sportides. Samuti on palju abi rääkimisest ja kogemuste jagamisest, milleks pakub head võimalust Eesti Lastefondi korraldatavad ATH-tugirühmad, kuhu on peale vanemate oodatud ka pedagoogid.

"Seal mõistavad kõik kõiki poolelt sõnalt. Ükskõik mis vanuses teie laps on, rühmas on ikka keegi, kes on kas sama vana või vanema lapsega ja oskab öelda, et raskused lähevad mööda. Tugirühmas saab teoreetilisi teadmisi, aga suurem väärtus on see, et teised lapsevanemad oskavad lohutada ja asju huumoriga võtta. Sealt saab ka infot, mida ajalehtedest-ajakirjadest pole võimalik leida, näiteks milline treener tuleb hüperaktiivsete lastega paremini toime ja millise õpetajaga on meeldivad kogemused," ütleb Grossmann-Loot.

Ka Margus kinnitab, et raamatuid ja muud kirjandust ATH kohta on lugenud ilmselt kõik lapsevanemad, aga psühholoogiline tugi ja info liikumine on see, miks peaks tugirühmaga liituma.

Sageli pööratakse palju tähelepanu ATHga lapse negatiivsele käitumisele, ehkki on teada, et ka sellisel lapsel on suurepäraseid võimeid ja andeid. Oma fantaasiarikkuse, avatuse, sõbralikkuse ja spontaansete kallistustega suudavad nad helgeks muuta iga päeva.

Rohkem infot ATH ja tugirühmade kohta leiad: www.ath.ee.

Nõuanded ATHga teismelisele
• Kontrolli, kas said ülesandest õigesti aru.
• Pärast tundi palu õpetajal juhiseid korrata või kui vaja, need sinu jaoks kirja panna.
• Jaga pikemad ülesanded väiksemateks osadeks.
• Määra igale osale tähtaeg. Premeeri end iga osa valmissaamise järel.
• Tee iga päev nimekiri. Kirjuta üles, mida soovid sel päeval saavutada, ning tõmba tehtud asjad nimekirjast maha.
• Koosta endale päevakava, kuhu on kantud kõik nimekirjas olevad ülesanded. Märgi sinna ka kodused ülesanded. Kanna seda kaasas.
• Kasuta märkmekleepse. Paiguta kleepsud sinna, kus sa neid kindlasti märkad: oma koolikappi, külmikuuksele, vannitoapeeglile.
• Loo endale rutiin ja järgi seda. Sea end kooliminekuks valmis iga päev ühtemoodi ja samal ajal.
Allikas: infovoldik “Aktiivsus- ja tähelepanuhäire. Abiks lapsevanematele”

Mis saab suurena?
Sirje Grossmann-Loot, Eesti Lastefondi juhataja

ATH sümptomid püsivad suuremal osal lastest ka täiskasvanuna. Kõige paremini saavad noored oma elus hakkama tegemistega, mille jaoks nad on omandanud kogemusi ja oskusi. Nad oskavad ära tunda vihahooge ja nendega toime tulla, on õppinud rahulikult paigal istuma, kuulama ja jutule igal hetkel mitte vahele segama.

Iseseisvas elus on vaja toime tulla selliste asjadega, mida ei ole päris üksi kunagi varem teinud. Kas või pesupesemine. Seda on noored enim maininud, et sorteerida pesu värvi, pesutemperatuuri ja -režiimi ning materjalide järgi on neile keeruline.

Samuti võib raskusi tekitada rahakasutus. Emotsionaalsete ostude tõttu ei pruugi noored rahaga järgmise palgapäevani välja tulla.

Rutiinne, päevast päeva kordunud elurütm, mis koolis käies omaseks sai, nõuab muutmist. Päris üksi täiskasvanute maailma sisenemine, ilma et keegi nõu annaks, ei pruugi sujuvalt kulgeda. Vanema või sõbra toetus on abiks, vähemalt esialgu.

Jaga artiklit

2 kommentaari

*
****  /   00:48, 22. dets 2014
Ega see kui lastega ei tegeleta ja nad tundide viisi teleka ees vahivad coca- cola joomisest targem tegevus ole. 5 aastastel lastel on juba suur vahe sees võrreldes nende lastega kellega kodus tegeletakse ja kelle juttu tähelepanelikult kuulatakse.
K
kodanik  /   21:46, 21. dets 2014
Jooge vähem coca-colat ja sööge vähem E-aineid...siis pole ka probleeme nii palju.

Päevatoimetaja

Denes Kattago
Telefon 51993733
Denes.Kattago@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis