(PantherMedia / Scanpix)

"Liitusin vereloome tüvirakkude doonorite registriga umbes aasta tagasi. Küsisin endalt, kas ma oleks nõus aitama kedagi, kes on raskelt haige ja kelle elu sõltuks sobiva tüviraku doonori leidmisest, kui ma teaksin, et mina oleksin talle sobivaks doonoriks. Kuna vastasin jaatavalt, otsustasin liituda," kirjutab Tormi, viies Eestis oma tüvirakke loovutanud doonor.

Julgustamaks teisigi vajalikku sammu astuma, jagab ta oma lugu Vereloome ja tüvirakkude doonoriregistri Facebooki leheküljel ning tema nõusolekul saab seda nüüd lugeda siitki. Tekst on avaldatud muutmata kujul.

"Selgus, et minu abi oligi kellegile väga vaja. Vereloome tüvirakke on võimalik loovutada kahel viisil - luuüdi kogumise või vereringest eraldamisega, kusjuures tänapäeval on ülekaalus vereringest eraldamise moodus. Seda varianti kasutasin loovutamiseks ka mina, kuna see oli konkreetse patsiendi raviarsti eelistus. Rakkude loovutamine toimus Helsingis ja sealt võisid nad edasi liikuda ka mõnda teise riiki (näiteks Saksamaale, kust on pärit suur osa eestlastest patsientidele leitud doonoreid).

Vereloome tüvirakkude vereringest eraldamisele eelneb nelja päeva pikkune periood, kui nende rakkude arvu doonori vereringes suurendatakse nende kasvu mõjutavate süstidega. Süstide ootuspärased kõrvaltoimed muutsid mind üsna väsinuks ja põhjustasid ka luuvalusid. Valusid tundsin rindkeres ja seljas ja põhiliselt häirisid nad mind asendi muutuste (nagu näiteks püsti tõusmine) korral. Teisel päeval võtsin veidi paratsetamooli ja kolmandal, neljandal päeval ka ibuprofeeni. Valud ei olnud eriti tugevad ja väheste rohtudega olid nad täiesti kontrolli all. Väsimus andis ikka kogu aeg tunda, aga see ei olnud selline, et ei jõuaks kõndida või seista. Lihtsalt enesetunne ei olnud see õige, ajas ka kergesti hingeldama.

Esimestel päevadel tekitasid süstid minus ka omajagu ärevust ja hirmu. Kogu see protsess ja süstid tundusid üsna hirmsad. Ilmselt ärevusest esines mul esimestel päevadel ka südame kloppimist - rahuolekus lõi süda nii tugevasti, et kogu rindkere ja kõht rappusid. Mind häiris see veidi, kuid ei midagi hullu. Magada sain siiski hästi, uinusin kiiresti ja magasin kaua. Ärevus läks väiksemaks kolmandal ja neljandal päeval.

Hoolimata kõrvaltoimetest käisin Helsingis üsna palju ringi. Olin varem Helsingis käinud ainult paar korda ja siis ka vaid väga põgusalt. Seega oli Helsingi minu jaoks täiesti avastamata paik ja peab ütlema, et mulle meeldis Helsingi väga. Sattus olema ka väga ilus sügisilm - päike paistis, oli üsna soe (12-15*C), kuigi tuul oli kohati päris jahe. Toppisin ennast soojalt riidesse, et mitte külmetuda ja loivasin vaikselt (väsinud olek ei lubanud niikuinii kiirelt kõndida) mööda Helsingit. Jalutasin tänavatel, parkides ja mere ääres. Sõin pikalt lõunat, jõin kohvikus kohvi. Lugesin pargipingil ja kohvikus raamatut. Veidi käisin ka poodides. Üldiselt läksin hommikul hotellist välja ja jõudsin tagasi alles õhtul. Teise päeva (pühapäeva) pärastlõunal käisin praamiga Suomenlinna kindlussaarel. Kolmanda päeva pärastlõunal aga Helsingi loomaaias, mis asub ka väikesel saarel ja oli õhtuse ning hooajavälise aja tõttu mõnusalt inimtühi. Need mõlemad külastused meeldisid mulle väga - nii ajaloo kui loomade poolest, aga eriti just ka võimaluse poolest nautida ülimõnusat sügisilma looduskaunitel saartel.

Viimane viies päev oli mõistagi märgatavalt erinev. Jõudsin haiglasse täpselt kell kaheksa. Ruumi, kuhu minema pidin, oli õde mulle eelmisel päeval juba ära näidanud. Üldiselt olin väga rahulik, erilist hirmu rakkude eraldamise protseduuri ees mul ei olnud. Võtsin kaltsiumi ja kaaliumi tabletid sisse, samuti mingi süstla täie roosat löga, mis pidi hästi mõjuma nii mulle endale kui mu veresoontele. Varsti tuligi arst, kes mulle kanüülid paigaldas. Algul tundus, et ta natuke nagu kiirustas ja esimese katsega kanüülipanek ka ei õnnestunud. Korraks tekkis siis tunne, et kas ikka kõik õnnestub, kuid kiirelt sai selgeks, et hullu polnud sellest midagi. Kiirelt võeti ette teine käsi (vasak) ja sinna saadi kanüül juba ilusti sisse. Siis võeti ette jälle parem käsi (õnneks mul neid terveid veene seal küünaraugus jagus) ning teise katsega saadigi uude veresoonde kanüül paigaldatud. Veri jooksis siis vasaku käe soonest välja ja parema käe soonde tagasi sisse. Kell 8.33 vist pandi masin käima ja veri hakkas voolama. Kaks tundi vahtisin niisama, üritasin magada, kuigi ei jäänud ja siis kaks tundi vaatasin filmi. Lõpuks tund aega passisin jälle niisama. Nagu ma aru sain, siis algne plaan oli veri kolm korda läbi masina lasta. Seega algul kui veri jooksis 50 ml/min, siis prognoositi kuluvaks ajaks 6 ja pool tundi. Kuid samas öeldi, et üle 6 tunni nad inimest masina taga ei hoia, et isegi siis, kui selle ajaga pole veri 3 korda läbi jooksnud, lõpetatakse ikkagi ära. Vahepeal tõsteti kiirust ka 55 ml/min peale, midagi halba ma käes ei tundnud. Aga umbes kahe tunni peal selgus, et enne masina tööle panekut võetud vereproovis oli tüvirakke minu veres palju (vist oli kas 90 või 99 mln tüvirakku ühes liitris veres) ja patsiendi vajadusi (4 mln rakku ühe kehakaalu kilogrammi kohta) arvestades leiti, et piisab ka vähemast ajast. Nii et tegelik masina tööaeg oli kuskil 5 tundi 15 minutit (lõpetati 13.45). Õige pisut tundsin algul valu vasaku käe veenis ja viimased pool tundi hakkas põis segama, muidu polnud kurta millegi üle. Pärast oli ka enesetunne kohe normaalne. Võiks öelda, et parem kui eelnevatel päevadel.

Üldiselt kokkuvõttes oli tegemist väga omapärase kogemusega. Ühelt poolt ei olnud enesetunne eriti kiita - väsimus, valud, veidike ärevust, samas aga oli väga hea tunne ka. Ilmselt oli see hea tunne tingitud teadmisest, et minu roll seal sai täidetud. Nendel neljal vabal päeval oli ju selge eesmärk - päästa kellegi elu. See teadmine kuklas oli hea nautida oma vaba aega. Sest tõeliselt vabat aega on mul ju muidu nii vähe (eriti väikeste laste kõrvalt). Kogu aeg on ju midagi seoses kodu, pere, karjääri või õpingutega teha ja isegi siis, kui saabub nädalavahetus või puhkus on see alati liiga lühike. Üle väga pika aja oli mul seega neli täiesti vaba ja rahulikku päeva, et vaadata üht uut linna ning lugeda raamatut. Aeg kulges seal täiesti teistmoodi kui tavalistel päevadel ja see oli väga mõnus.

Patsiendi peale, kellele nüüd vist juba on mu rakud siirdatud, ma väga palju ei mõelnud. Raske on mõelda kellegi peale, kellest mitte midagi ei tea. Viimasel päeval üritasin midagi küsida (et kuidas tal läheb ja et kas ta on soomlane), kuid sain mõlemal korral vastuseks, et kõik on täiesti anonüümne. Ma südamest loodan, et tal läheb hästi."

Jaga artiklit

3 kommentaari

S
Sulle  /   17:43, 18. okt 2016
Aitäh, et oled olemas ja otsustasid nii. Minu elu sai teise võimaluse just tänu tüvirakkude doonorile. Veel kord tänud, et aitasid elu tagasi saada.
Ü
Ülle  /   17:27, 18. okt 2016
Suur tänu kõigile doonoritele, olen saanud 2 vereülekannet on see on tõeline ime. Mulle on see palju jõudu juurde andnud. Minule pandud veri polnud küll see veri mis selles artiklis juttu aga see mees on tõeline ingel! Et neid Ingleid ikka jätkuks!

Päevatoimetaja

Merilyn Närep
Telefon 51993733
merilyn.narep@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis