Joel Juht Tenerifel treenimas ( Erakogu)

Kõrbemaratoniks valmistuv harrastussportlane, seikleja ja ellujääja Joel Juht veetis kaheksa päeva Tenerifel, et harjutada ennast jooksma kuumas kliimas. See aeg pani ta proovile nii füüsiliselt kui vaimselt.

Joel, kuidas kuumas kliimas treenides vastu pidasite?

Ma pidasin vastu, kuid viimane treeningpäev enne tagasisõitu oli masendav. Kui ma kaks tundi ära jooksin, hakkasin mõtlema: kaua veel? Kell 12 hakkasin jooksma ja mu ainus soov oli, et päev saaks kiiresti läbi. Olin emotsionaalselt väsinud, treeningkoormus oli jõudnud staadiumi, kus jalad, eriti sääremarjad andsid tunda, kuigi ma igal õhtul masseerisin neid. Mul oli selline rull, millega rullisin lihaseid läbi, et valu ei tekiks. Kasutasin ka toidulisandeid, et öösel saaks keha vajalikke mineraalaineid ja vitamiine ning saaks uut päeva normaalselt alustada. Kerge see polnud. 

Kuidas te end rasketel hetkedel motiveerite? Millised on mõtted, kui sunnite ennast jooksma, et mitte käega lüüa?

Tenerifel otsustasin joostes päikest võtta. Juba see oli hea motivaator ja andis positiivset energiat. Kui võrrelda seda jooksu varasematega, siis läksin teadmatusse, jooksin kohtadesse, kus polnud jooksurajast märke, vaid olid ülesmäkke ronimised. See oli niivõrd lahe kogemus! Atmosfäär, mis tekkis neis metsades ja mägedes, oli võimas. See oli avastamisrõõm, sest ma pole kunagi nii kõrgel keskmäestikus jooksnud. Kogesin sealses Anaga metsas midagi erilist, sest see mets on üks vanimaid, kus on iidsed puud ja sa tunned ennast justkui muinasjutus olevat. See oli üks asi, mis motiveeris minema ja avastama.

Aga viimane päev oli küll raske. Mu treeningkoormus oli juba nii suur, pidin minema veel uut kohta avastama, Masca oli vist nimi. Pidin rendiauto ära andma ja veel sada asja ära tegema ning teadsin, et varsti läheb pimedaks. Ma jooksingi tippajal, kui päike oli väljas, et mitte minna kohe hommikul pimedas jooksma ja pidin arvestama sellega, et kui õhtul läheb pimedaks, on jama, sest mul polnud pealampi kaasas. Koht, kus ma sel õhtul jooksin, oli selline, kus ma olin varem jooksnud, mul polnud enam midagi avastada ja ma higistasin ning pingutasin, et leida uusi kohti. Jooksin maja juurest viis minutit mere äärde, sealt viis minutit kivisesse keskkonda, kus tee oli jooksu jaoks raske, aga see oli väljakutse ja see mulle jällegi meeldis. Mõtlesin kogu aeg, et kuna kõrbes ongi üks kolmandik mägine ja teravate kividega, kus on kerge jalgu murda ja väänata, ja need teravad nukid tulevad seal läbi talla, sa tunned neid kogu aeg. Sain seal oma tossud ära katsetada, õrnalt oli tunda, aga sain kinnitust, et trennijalanõud on õige valik.

Kaua te Tenerifel olite, mitu tundi päevas keskmiselt jooksite ja mitu kilomeetrit kokku? 

Minu arvestuse järgi tuli kokku kuskil 140-150 kilomeetrit, tundide arv päevas 3-4 tundi. Tenerifel viibisin 2.-9. detsembrini ehk siis kaheksa päeva jooksmist ja treeningut.

Kuidas teid seal vaadati - et jooksete pidevalt üksi?

Ma tegin enda jaoks kaks suurt ületamist. Ma jooksin mäestikus, kus tõusumeetreid tuli meeletu hulk. Ühel päeval oli üle tuhande tõusumeetri, neid on rohkem kui Tartu suusamaratoni 68 kilomeetri peale. Kui ma läksin Teide vulkaani juurde rahvusparki, siis ei teadnud ma, kuhu minna. Sinna minnes oli temperatuur üleval ainult viis kraadi, ma sõitsin läbi kolmest pilveribast ja mõtlesin, et täitsa lõpp, ma olen nii kõrgel. Tundsin õhuvahet ka, üleval läks õhk raskemaks, muutusin uimasemaks, kõrvad läksid lukku. Jooksin kaks tundi ja viisteist minutit üles nii, et pidin hoidma pulssi madalal, 130-140 peal, aga see oli võimatu, sest juba kiirkõnniga läks pulss üles, 150-ni välja. Viimane tund ülesminekut oli puhas ronimine, pidin vahepeal seisma jääma, et pulss ei läheks punasesse. Kui jõudsin üles, siis see, mida ma nägin, oli niivõrd ilus, ja seal olid ka ühed sakslased, kes küsisid, kas ma teen trenni. Ütlesin, et jooksin üles, sest valmistun maratoniks. Tegime koos pilti, natuke lobisesime ja siis ma jooksin alla. Allatulekuga sain pulsi normaalseks, 136-ni ja kõik oli okei.

Te pole allaandja tüüp, küll aga olete paljude silmis võitude ja hetkede koguja, uute asjade avastaja. Mida te avastasite endas Tenerifel veedetud kümne päevaga?

Avastasin sisemiselt, et inimestele andeks anda on palju raskem kui viha pidada, seda isiklikus võtmes. Kui inimesed omavahel suhtlevad ja tekib mingi tüli, siis inimesed ei suuda andeks anda. Minu arvates on andeksandmine ja enda balansis hoidmine kõvasti raskem kui jooksmine. Ma kirjutasin ka oma Facebooki postituse, et nädal aega joostes olen aru saanud, mis on kõige raskem ja tähtsam minu jaoks — see ei ole jooksmine, vaid andeks andmine ja oma vigade ülestunnistamine. Jooksmine kindlasti puhastab nii füüsilises kui ka vaimses mõttes! 

Jaga artiklit

1 kommentaar

A
Antz  /   10:55, 3. jaan 2017
Inimesel on ekstreemne eesmärk - tubli! Aga palun ärme nimetust "harrastussportlane" kasuta. Natuke naljakas on ka see jooksmise piisavaks või lausa ülimaks spordiks pdamine. Nii raiuvad tuhanded pereemad ja isad sadu treeningkilomeetreid kuus. Kohati ületades tegevsportlasi. Unustades seejuures, et töö ja pere ei võimalda piisavat taastumist. Mis aga peamine unustatakse mitmekülgne treening. Sest jooks EI OLE mitmekülgne treening. Ja lõpuks imestatakse kui tervis järgi annab. Ülla, ülla tõesti...

Päevatoimetaja

Merilyn Närep
Telefon 51993733
merilyn.narep@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis