(AFP / Scanpix)

Keskaegse hirmsa haiguse kohta on tänapäeval rohkem teadmisi ja arusaam haiguse patusest loomusest on muutunud.

Briti teadlased tegid arheoloogilisi väljakaevamisi ühe Winchesteri keskaegse haigla endisel territooriumil, kus nad leidsid mitme leeprat ehk pidalitõbe põdenud inimese säilmed, kirjutab CNN. Leepra oli keskajal raske haigus, millega kaasnesid koledad haavandid, villid ja laigud. Teadlased avastasid, et haigust põhjustanud bakterid on aja jooksul vähe muutunud. See selgitab, miks haiguse levik aja jooksul iseenesest peatus. Ilmselt vaibus leepra pärast seda, kui inimestel arenes haigust tekitavate bakterite suhtes välja resistentsus.

Tänapäevalgi pole leepra päriselt kadunud ning on teada juhtumeid Lääne- ja Lõuna-Aasiast. Kuna haigus on niivõrd haruldane, ei peeta seda 2000. aastast enam tõsiseks tervishoiuprobleemiks. 1995. aastast on saadaval ka kombineeritud ravim, millega haigust ravida.

Kuigi pidalitõbi ei olnud kõige nakkusohtlikum haigus, levis ta siiski piisknakkuse ja korduva kokkupuute kaudu. Samuti ei osatud sellele ravi leida. "Selle aja haiglad olid rohkem kohad, kus inimesi hoida, mitte meditsiiniliselt ravida," kommenteerib Simon Roffey, kes uurimistööd läbi viis.

Tööde käigus leiti ka ühe noore, 18-25-aastase mehe keha, kelle säilmete ja hauda kaasa pandud esemete põhjal võib arvata, et tegu võis olla ränduri või lausa palveränduriga. Tõenäoliselt elas ta 12. sajandil. Kuigi tema luudel on märke varasest leeprast, ei ole tema keha haigusest nii hävitatud kui paljud teised. Võetud proovides on näha märke sellest, et mees sõi palju mereande, mis võib viidata sellele, et lahkunu oli heal järjel.

"Elu pidi selle ränduri jaoks järjest ebamugavam olema," kirjeldab Roffey mehe kannatusi. "Kuigi tema leeprahaigus oli varases staadiumis, pidi ta selle tõsidusest täiesti teadlik olema."

Tänapäeval on ettekujutus pidalitõbisest kui ühiskonnast täielikult väljatõugatud inimesest muutumas. Arusaam haiguste nakkavusest hakkas levima alles 14. sajandil, kui leepra inimesi juba vähem kimbutas. Arvamus, et leepra on patune ja äärmiselt nakkav, on pigem viktoriaanliku meditsiinikäsitluse pärand. Kui kõnealune noormees oli suremas, on tõenäolisem, et tema piinades nähti pigem kristlikku kannatust, millele pidi uskumuse kohaselt järgnema minek taevariiki.

Jaga artiklit

6 kommentaari

L
lugeja  /   16:56, 16. veebr 2017
Lugesin artikliläbi ja ei saanud teada, milline see leeprahaige elu siis ikkagi oli.
  /   21:34, 14. veebr 2017
Tänapäeva Eestis oleks ta umbes keskmise puudega st töövõimeline 50%,. Krooniline nakkav haigus pole üldse midagi hullu.

Päevatoimetaja

Asso Ladva
Telefon 51993733
asso.ladva@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis