Kaiu Suija (Elen Kontkar)

„Püüan arstina meeles pidada, et patsiendi jaoks on iga visiit erakordne sündmus ja haiglasse sattumine kriisiolukord. Võtan aega vaadata inimesele silma ja teda kuulata,“ ütleb Lõuna-Eesti Vähiühingu looja ja SA Vähihaigete Kodune Toetusravi tegevjuht, arst-onkoloog Kaiu Suija (67).

Vabariigi president autasustab teid tänavu Eesti Punase Risti II klassi teenetemärgiga.  Mis tundeid selline tunnustus tekitab?

Minu esimene emotsioon oli: kas ma ikka olen seda väärt? Kõik teevad ju tööd.  Arvan, et ehk sooviti esile tõsta minu vabatahtlikku tegevust Lõuna-Eesti Vähiühingus ja vähihaigete koduse toetusravi süsteemis. Hommikupoolikuti võtan haiglas patsiente vastu ja õhtuti nõustan haigeid ja nende lähedasi vähiühingus.

Teenetemärgi saamisest kuulsin esmalt endiselt kolleegilt Ralf Allikveelt, kellega koos me vähiühingu lõime. On olnud palju õnnitlejaid, teiste hulgas helistas ka minu esimene peaarst dr Hillar Kalda Võru haigla päevilt. Tema kabineti seinal oli F. R. Kreutzwaldi bareljeef sõnadega: „Inimarmastus ja heldus on meediku elukutse hing.“ See moto on mind arstitöös saatnud tänaseni.

Miks valisite nii raske ameti?

Ma ei ole kunagi ihanud ühtki teist ametit. Kuigi minu peres polnud meedikuid, mängisin lapsena aina arstitädi. Keskkooli ajal püüdis ema mind mõjutada, et valiksin mõne kergema eriala. Aga jäin endale kindlaks.

Kuigi õppisin koolis hästi, jäin keemiaeksamil saadud kolme pärast ülikooli ukse taha – ma ei teadnud destilleerimisaparaadi osi. Hakkasin abistama kohalikku velskrit, aitasin teda vastuvõttudel ja käisin õhtuti süste tegemas. Varsti sain tööle Võru polikliiniku registratuuri. Seal kohtusin tulevase abikaasa Reinuga, kes töötas neuroloogina. Järgmisel sügisel tegin kõik ülikooli sisseastumiseksamid viitele. See oli vist saatus.

Mul on olnud elus häid õpetajaid ja eeskujusid, näiteks dr Kööbi ja dr Kokk Võru haigla päevilt. Professor Vello Salupere ja dr Toomas Kutsar on olnud minu jaoks nagu akadeemilised isad.

Kui õppisin 6. kursusel, käskis dr Kutsar mul haige üle vaadata. Vaatasin proua üle juuksejuurest varbaküünteni ja tegin põhjaliku ettekande. „Aga sel naisel on ühe silma asemel protees, kas sa seda ei märganud? Enne kui hakkad nii põhjalikult uurima, vaata inimesele silma,“ noomis dr Kutsar. See mõte on mind tänaseni saatnud.

Professor Vello Salupere õpetas, et keerulistest asjadest tuleb lihtsalt mõelda, et arst peab palju lugema ja uurima. Kui asusin tööle, ütles minu tollal 80-aastane vanaema: «Kae, ülikool sai läbi, opmine aga lähäb nigu järjest ullembass.» Tudengina õppisime sessi ajal, arstina ei saa päevagi raamatuta.

Kui palju on teil jagunud töökoorma kõrvalt aega perele?

Ma abiellusin pärast esimest kursust, olin siis 19-aastane. Pärast kolmandat kursust sünnitasin tütre ja olin temaga aasta kodus. Teise tütre sünnitasin juba siis, kui töötasin Võrus. Kui tütar oli kahenädalane, helistasid kolleegid, et tulevad katsikule. «Kaua sa mõtled lapsega kodus olla, meil on töötegijat vaja,» ütlesid nad. Nii saingi teise lapsega vaevalt poolteist kuud kodus olla.

Küllap olen saanud pühenduda vähihaigete aitamisele tänu toetavale kodule. Meid on palju aidanud minu praegu 97-aastane ema, kelle eest nüüd meie hoolitseme. Tütred on ammu täiskasvanud.

Kas mõni teie lähedastest on põdenud vähki?

Minu isa suri 30 aastat tagasi kopsuvähki, ta oli siis 68-aastane. Tema surm andis lisatõuke onkoloogiahaiglasse tööleminekuks.

Olen hiljem mõelnud, et sageli ei oska me oma lähedasi nende eluajal hinnata. Vahel on nii raske minna ja öelda: sa oled mulle vajalik.

Kuidas sündis vähihaigeid ühendav vähifond?

See sündis suuresti tänu Põhja-Soome sõprade toetusele. Omal ajal rääkisime soomlastega palju haiglate mikrokliimast – meie patsiendid tundusid kuidagi nukrad ja rõhutud. Soomes töötasid edukalt vähifondid ja -liidud. Tulime mõttele luua Eestiski midagi sarnast. Omal ajal lahkusin isegi Tartu linnaarsti ametist, et pühenduda vähihaigete aitamisele. Vähiühingust kasvas välja ka kodune toetusravi.

Soomes on kolmveerand vähihaigetest organiseerunud, Eesti inimene hoiab rohkem omaette –  meil kuulub vähiliitu kõigest kahe tuhande inimese ringis, aga vähihaigeid on Eestis üle 36 000.

Meie inimesed vist pelgavad, et ühingus räägitakse ainult vähist ja nutetakse üheskoos. Tegelikult on siin positiivne seltskond, paljud on haigusest võitu saanud ja toetavad saatusekaaslasi. Korraldame haigetele ja nende pereliikmetele kohanemiskursusi, peame loenguid, nõustame, õpetame kasutama abivahendeid: rinnaproteese, parukaid, hooldusvahendeid. Vähki haigestumine küll kasvab, aga suureneb ka paranejate hulk – nad vajavad õpetust, et minna ellu tagasi.

Miks peljatakse vähki rohkem kui mistahes teist haigust?

Vähil on tõesti hirmutav oreool, kuigi ka vähist paranetakse ning vahel saab saatuslikuks hoopis mõni muu, näiteks südameveresoonkonna haigus.

Kodune toetusravi on tõepoolest töö nende haigetega, keda me ei suuda terveks ravida. Aga me ei aita haigel surra, vaid aitame tal ELADA võimalikult inimväärselt surmani. Vahel öeldakse mõne patsiendi kohta: tema heaks ei saa enam midagi teha. See pole nii, haigust ei saa ehk ravida, kuid haiget on alati võimalik aidata nii kaua, kuni ta elab.

Mida ütlete äsja vähidiagnoosi saanud inimesele?

Usu ja usalda oma arsti! Julge esitada küsimusi ja võta vastu abi ka haigete organisatsioonidelt. Vähiühingu uksed on alati lahti, saab helistada tasuta nõuandetelefonile ja küsida nõu ka anonüümselt.

Veel panen inimestele südamele, et nad osaleksid sõeluuringutes, mida haigekassa pakub – siis on suurem võimalus avastada haigus varasemas järgus, ravi on kergem ja tulemused paremad.

Miks tekib vähihaigus?

Vaat see Nobeli preemia on ikka veel saamata. Põhjuseks on ju vaid üks rakk, mis hakkab tavatul moel vohama. Meis kõigis on muutunud rakke, aga miks ühel areneb välja haigus ja teisel mitte – seda me ei tea.

Teatud mõju avaldavad eluviis, kahjulikud harjumused, stress ja keskkond, oma roll on ka organismi tugevusel ja pärilikkusel. Põhjusi on väga mitmeid.

Eestis haigestub igal aastal vähki ligikaudu 7500 inimest, naistel on kõige rohkem rinna-, meestel eesnäärmevähki.

Kas olete pidanud haigele ütlema, kui palju tal on jäänud elada?

Alles eile esitas mulle selle küsimuse vähihaige, kelle seisund oli väga raske. Vastasin, et mina ei tea. Ennustamisega peab olema väga ettevaatlik, sest meist keegi ei tea, kui pikk on ta elu. Muidugi ei tohi valetada, aga ei tasu võtta inimeselt ka viimast lootust.

Inimorganismi jõuvarud on ettearvamatud: vahel elab veel pikki aastaid see, kellel on meditsiinilisest seisukohast vähe šansse, aga teine kustub ootamatult kiiresti. Paljudel juhtudel kasvaja allub hästi ravile ja taandub, teisel juhul mitte.

Kui raske on minna viimases staadiumis vähki põdeva inimese koju?

Noore arstina ma pelgasin koduvisiite, tundus, et olen võõras keskkonnas kuidagi nii üksi, sest haiglaseinte vahel oled justkui kilbi taga. Nüüd mul pole enam ammu sellist hirmu.

Me saame leevendada inimese füüsilisi vaevusi, kergendada psüühilist ja sotsiaalset valu. Kirurgilisel ravil, kiiritus- ja keemiaravil on kindlad piirid, aga kodusel toetusravil ei olegi ju piire. Nagu ütles Hippokrates: mõnikord tervista, sageli leevenda, aga alati lohuta.

Jaga artiklit

11 kommentaari

T
Tallinnast  /   15:20, 19. veebr 2017
Regionaalhaiglas on küll väga toetav personal ja seal on olemas ka teabetuba kust saab alati nõu ja abi .Mina olen selle haigla arstidele küll südamest tänulik.
  /   18:36, 18. veebr 2017

Päevatoimetaja

Kristin Aasma
Telefon 51993733
kristin.aasma@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis