(PantherMedia / Scanpix)

Üks inglise psühhiaatriaõde rääkis ajalehele The Guardian oma tööst, täpsemalt selle töö kõige raskemast osast: patsiendilt vabaduse võtmisest. Selleks on vaja suurt südant. Samas südant, mis on kõva kui kivi.

Anonüümseks jäänud tervishoiutöötaja, kes on vaimse tervise probleemidega patsientide hooldaja, alustab oma lugu sellega, et soovib siiralt, et suudaks oma patsientidele anda enamat. Enamat kui vaid toolid, millelt on lihtne väljaheiteid maha pühkida. Suurem osa patsientidest ei ole ju isegi nõus, et neil midagi viga on ja see sügav veendumus karjuvast ebaõiglusest on haiglas õhus iga päev ning teeb töötajate jaoks nende töö emotsionaalselt äärmiselt keeruliseks.

Haiglaõde meenutab ühte naist, kes kannatas nii ränga psühhoosi all, et haiglasse toimetamise ajaks polnud ta ennast nädalaid pesnud ja samuti keeldus ta söömast. Ka ei mõistnud vaene inimene, et ta pole terve. Ta oli veendunud, et teda üritatakse vägisi vangistada ja talle viga teha ning ta keeldus rohtusid võtmast.

Selge oli, et naist, kellest oli järel vaid inimvare, tuli ravida ja elule tagasi turgutada. Talle otsustati teha süst. Esialgu püüti teda veenda, kuid pärast vihaseid keeldumisi oli selge, et kahjuks tuli naist kinni hoida. Viis inimest hoidsid naist põrandal, sealjuures jälgides, et ta saaks hingata, et tema liigeseid ei saaks kahjustada ning et süst ei läheks valesse kohta. Pärast süsti andmist jäi õde naise juurde, kes lohutamatult nuttis.

Patsiendi kinni hoidmise juures on õe sõnul kõige keerulisem see, et kogu oma olemusega tahad sa seda mitte teha. Tahad lasta vaesekestel lihtsalt olla. Aga sa jätkad, sest sa pead. Et oma tööd teha, räägib õde, on vaja enamat kui headust. Su süda peab olema maakera suurune ja samas kõva kui kivi.

Mida näeb ta lahendusena? Ta räägib, et selleks ajaks, kui inimene haiglasse jõuab, on patsient enamasti juba väga tõsises kriisis ja midagi pole parata – kogu maailma lahketest sõnadest ei piisa, et teda veenda oma rohtusid võtma. Õde rõhutab, et vaimse tervise juures on ennetustöö peamine. Kui me märkame inimesi oma ümbruses juba siis, kui neil alles hakkab asi käest ära minema, siis on nad raviprotsessis endiselt võimelised suhtlema, oma soove avaldama ja mõistlikult, väärikalt ja iseseisvalt tegutsema.

Naine, kellest haiglatöötaja rääkis, elab nüüd paremat elu ja ehitab oma elu taas üles. Sööb ja hoolitseb enda eest normaalselt. Nii tema kui teiste paranevate patsientide puhul ei ole haiglaõe sõnul õige suhtumine see, et kriisiolukorras saaks teda jälle haiglasse lükata, vaid et tema arengut toetataks ja talle võimaldataks head ja eesmärgipärast elu. Kuidas aga ühiskond selleni jõuaks?

Jaga artiklit

10 kommentaari

H
Hauakaevaja  /   00:44, 18. märts 2017
Järelikult valesti läheneti, haiglas muud ei tehta, kui süstid ja tabletid.

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis