2
fotot
OMALOOMING: Seinal olev maal on Marguse kätetöö. Maalimise avastas ta siis, kui jalad enam ei kandnud, mistõttu ta ei saanud enam varasemat DJ-tööd teha. (Martin Ahven)

"Mul ei ole mingit muud võimalust. Ma kas kõngen tagatuppa ära või peab keegi mind edaspidi kogu aeg tassima. Aga see pole mingi elu. Seepärast võtangi selle riski," räägib sclerosis multiplex’i põdev kunagine DJ ja praegune kunstnik Margus Elts, et tahab proovida viimast võimalust – rakusiirdamist Moskva kliinikus.

Youtube’ist võib Margus Eltsi nime märksõnaks sisse toksides leida ammuse video, kus ta 12aastasena laulab hauataguse häälega ja mängib kitarri omavanustest poistest koosnevas death metal’i bändis Scaffold. Aasta oli siis 1991 ja aeglaselt mahamurdva haiguse diagnoosimiseni oli jäänud kümme aastat.

Haiguse haardes

Esimesed märgid sellest, et tervisega ei ole kõik korras, andsid aga endast hoiatavalt märku varemgi. Eluaeg spordipoiss olnud ja korvpalli mänginud Margus oli 19-aastane, kui joostes kadus tal ühtäkki üks jalg lihtsalt alt ära. "Ma ehmatasin ära, et mis see siis nüüd on! See kestis umbes paar minutit ja siis oli kõik jälle normaalne," räägib mees.

Ent paari aasta pärast tuletas haigus ennast taas meelde. "Mul tekkis seljas ja käes selline tunne, nagu sipelgad jookseksid. See ei läinudki üle. Läksin arsti juurde ja küsisin – mis see on? Mulle öeldi, et olete terve nagu purikas, ei ole häda midagi," meenutab Margus.

Häda oli aga suurem, kui keegi, eriti mees ise, tollal kartagi oskas. Kui haigus aina jonnakamalt endast märku andis, pöördus tollal 22aastane Margus Magdaleena haiglasse. Seal tehti uuringuid ja pandi diagnoos – sclerosis multiplex. Haigus, millest pole võimalik terveneda, tõbe saab ravimitega vaid kontrolli all hoida.

Margus süstis tollal poolteist aastat betaferooni. Seejärel ütlesid arstid, et see ei aita, sest tekkisid uued haiguskolded. Pakutud keemiaravist aga mees keeldus. Tema mõttemaailm ja eluvaade ei võtnud seda omaks.

"Mulle öeldi, et kümne aasta pärast mind enam ei ole. Ma ei saanud aru, mis mõttes ei ole? Mängisin kossu edasi. Mingi hetk see haigus hakkas mind küll häirima, aga ma ei pööranud sellele suuremat tähelepanu," ütleb Margus, et noorena ju ei mõtle eriti selle peale, kui habras võib olla elu.

Ta tegeles edasi spordiga ja töötas DJna, keerutas rahvahulkadele muusikaplaate. Kuni jalad enam ei kandnud ja ta ühel hetkel lihtsalt esinemise ajal maha kukkus.

Margus mõistis, et senist tööd ta enam teha ei saa. Järelikult tuleb leida muu tegevus, mis leiva lauale tooks. Kaheksa aastat tagasi, kui ta veel longates liikuda suutis, avastas Margus maalimise. Õppis Youtube’ist nipid selgeks ja hakkas katsetama. Viimasel ajal on mehe tervis siiski nii kehvaks läinud, et kunagise kaheksatunnise täistööpäeva asemel lubab haigusest sõnakuulmatuks muutunud keha tal sellega tegelda vaid neli tundi.

Margus räägib oma elust, istudes hubase pealinnakorteri põrandal, ja pistab elukaaslase süles istuvale pisitütrele pihku pehme mängukaru. Niimoodi ei paista tema haigus väliselt kuidagi silma. Kuid kargud mehe kõrval räägivad teist keelt. Molbertil ootab oma järge poolik maal. Diivani kõrval seisavad plaadimasinad, kuid neid pole mees rahvale keerutamas käinud juba kaheksa aastat.

Mõne aasta eest sai Margus veel karkudega õues liikuda, aga tänaseks kammitseb haigus teda juba nii palju, et iseseisvalt ta enam kodust välja ei pääse. Isegi toas karkudega liikumine on vaevaline, aga siiski veel võimalik, sest ta saab sokkides jalgu mööda põrandat libistada.

Naine on mehe jalgadeks

Toast välja pääseb Margus – ehk Max, nagu lähedased teda kutsuvad – praegu vaid elukaaslase Triinu ja sõprade abiga. "Vahel käime Triinu pere juures Sakus ja see on minu jaoks nagu spaasse minek!" muheleb Margus. See ei ole aga kerge teekond.

Triinu kirjeldab, kuidas see välja näeb: "Ootame toas, kuni laps magama jääb, siis viin Maxi ratastooliga trepist alla autosse. Seejärel tulen tagasi tuppa, panen lapse riidesse ja toon autosse. See on hull planeerimine! Kui hakkame Sakust koju tulema, küsin Maxilt, kuidas tal enesetunne on, kas ta saab end trepist üles vinnata," räägib Triinu. Kui muidu öeldakse, et naine on mehe kael, siis Marguse peres on naine mehele jalgadeks.

Kui Margusel ongi jaksu trepist üles minna, siis ei saa ta seda üksinda teha. "Võtan ühe käega trepi käsipuust kinni, teises käes on kark, ja Triinu siis tõstab minu jalgu vaheldumisi trepist üles," räägib Margus.

Kunagi väga liikuva eluviisiga mees aga ei kurda selle üle, millest ta koduseinte vahele surutuna ilma jääb. Vähemalt mitte valjusti. Välja ütleb ta ainult ühe salasoovi, mis võib tunduda igapäevasena neile, kel jalad all, aga Margusele on kättesaamatu.

"Mul on üks lihtne väike unistus – tahaksin naisega taas loomaaeda ja kohvikusse minna," poetab mees, vaadates Triinule naeratades otsa.

Margus ei pea silmas ainult piiratud liikumisvõimet. Raske haigus toob endaga kaasa palju muidki tervisemuresid, sealhulgas põieprobleemid, mistõttu invatualett peab olema alati käeulatuses. See aga kriipsutab maha suurema osa koos väljas käimise plaane.

Triinu on Marguse eluarmastus. Kui naine Margusega viis aastat tagasi lähemalt tuttavaks sai, ei teadnud ta, milline haigus meest vaevab. Mitte et Margus oleks seda varjanud, aga teineteises hingesugulase leidnud noortel oli palju muud köitvat ja huvitavat, millest pikki tunde rääkida.

"Nägin teda Uue Maailma tänavafestivalil karkude ja villaste sokkidega. Mõtlesin, et kuna ta on kogu aeg korvpalli mänginud ja spordipoiss olnud, siis küllap oli tal mingi vigastus. Kuna oli külm, siis läksime tema juurde teed jooma ja jäime jutustama," muheleb Triinu. Mehe haigus tuli teemaks alles siis, kui nad hakkasid koos elama. Triinut see eemale ei ehmatanud.

"Tahan teistele haigetele lootust anda"

Aastate jooksul on Margus proovinud nii klassikalisi kui ka alternatiivseid ravimeetodeid. Sealhulgas punktmassaaži, kaaniravi, pilatest ja erinevaid vaimseid teraapiaid. Ta on muutnud tervislikumaks oma toitumisharjumusi ja eluviisi. Siiski on tervis läinud samm-sammult halvemaks.

"Praegu ärkab mu keha hommikul väga kaua üles. Soojenen üles tasapisi ja see võib võtta aega paar tundi. Ärgates on mul voodis jalad sirged ja kanged," räägib Margus.

Triinu hakkas viis aastat tagasi mehe haigusest teada saades selle kohta rohkem uurima. Erinevaid ravivõimalusi otsides leidis Triinu infot tüvirakkude siirdamise kohta. Paraku Eestis seda ei tehta sclerosis multiplex’i haigusega inimestele ning välismaal protseduuri tegemist haigekassa ei toeta. Summad on aga suured.

Ent veelgi suurem on nii Marguse enda kui ka tema elukaaslase ja sõprade soov, et ta näeks oma tütre kasvamist ja saaks talle isana eluteel toeks olla. Marguse aitamiseks tegid sõbrad avalikkusele pöördumise, kus nad selgitavad olukorra tõsidust: "Margusel on kätte jõudnud viimane võimalus raviprotseduuri tegema minna, sest juba poole aasta pärast on haigus arenenud niikaugele, et teda operatsioonile enam ei lasta."

Margus kinnitab, et talle ei meeldi sugugi olla sellises abipaluvas ja abitus rollis. "Kuid mul ei ole mingit muud võimalust. Ma kas kõngen tagatuppa ära või peab keegi mind kogu aeg tassima. Aga see pole mingi elu," selgitab Margus, et seepärast ongi ta nõus võtma suure riski.

"Kõige hullem on stress," poetab mees.

"See läheb mööda," lohutab Triinu.

"Aga kui inimesed annetavad mulle raha ja protseduur ei lähe hästi, mida ma siis neile ütlen?" arutleb Margus.

Eluarmastus lohutab taas: "Ära mõtle nii. Sina saad anda oma panuse. Kui sina selle läbi teed, on ka teistel julgem sellist sammu ette võtta. Kui tuleb kokku nii palju raha, et jääb üle, saab selle anda mõnele teisele abivajajale. See oleks ka väga vinge."

Mees noogutab. Triinu süles istuv alla aastane Evanora naeratab issile suure suuga. Enda sülle Margus last võtta ei saa, sest siis kukuks mees lihtsalt pikali: haiguse tagajärjel ei ole tal tasakaalu. Mehena on Margusel raske taluda, et kõik kodused tööd ja tegemised on olude sunnil elukaaslase kanda. Aga praegu tuleb elada üks päev korraga.

"Minu missioon on anda pärast protseduuri võimalikult palju infot teistele sclerosis multiplex’i haigetele. Tahan anda lootust neile inimestele, kes tunnevad, et elu on tuksis, ja kes ei tea, mida teha. Enamik ju satub musta masendusse, selle haigusega on depressioon kerge tulema," räägib Margus, et teab seda oma kogemusest.

Aitame Margust!

Marguse sõbrad on asunud raha koguma, et aidata tal minna vereloome tüvirakkude siirdamisele Moskvasse Pirogovi meditsiini ja kirurgia keskusse. See protseduur on andnud paljudele sclerosis multiplex’i haigetele üle maailma uue võimaluse, pidurdades märgatavalt haiguse kulgu. On mitmeid näiteid, kus ratastoolis olnud patsiendid on hakanud pärast protseduuri iseseisvalt kõndima.

Protseduur kliinikus maksab 50 000 eurot. Eesti haigekassa seda ei toeta. Heade inimeste abiga on kolmveerand summast juba kokku kogutud ja igas suuruses toetus on teretulnud. Ülekande saab teha Swedbanki kontole: Margus Elts EE062200221066364433. Selgitusse märkida "Annetus".

Marguse kohta saab lisaks lugeda siit.

Jaga artiklit

78 kommentaari

Ü
Üks inimene  /   16:38, 18. apr 2017
mul oli võimalus toetada ja tegin seda, kõik muu pole oluline, ei Haigekassa , ei Süüria, ei see et ta valis ravi Moskvas.. .see oli see konkreetne juhtum ja loodan et sellest on abi. Usun et saame selle kolmveerand veel kokku..

Päevatoimetaja

Gerly Mägi
Telefon 51993733
gerly.magi@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis