Aspergeri sündroom jääb paljudel juba tüdrukueas märkamata. (PantherMedia / Scanpix)

Terviseleht The Conversation kirjutab sellest, kuidas sageli jäävad naised, kes on tegelikult autistid või autistlike kalduvustega, ilma adekvaatsest diagnoosist ning seega ka ravist ja teraapiast. Sageli on need naised autistlikest meestest osavamad oma eripärasid varjama või ühiskonda sulanduma. Lugu toob näiteks ühe noore naise, nimetame teda Sophieks.

Sophie läheb tööintervjuule, raamatupidaja abi kohale. Mängib juustega, krutib neid. Pealtnäha normaalne ärevus, mis igal inimesel enne tööintervjuud olla võib. Tegelikkuses on Sophie paanikaataki äärel. Ta kardab kohutavalt. Teda on viimase kolme aasta jooksul kaheksa korda vallandatud. Ta loodab, et intervjueerija ei küsi talt viimaste töökogemuste ja vallandamiste kohta. Ta ei suuda, ei oska valetada ega küsimusele otse vastamisest kõrvale keerutada.

Intervjuu algab positiivselt. Mees tema vastab küsib hoopiski Sophie haridustee kohta. Sophie hakkab entusiastlikult rääkima oma ülikeerulisest magistritööst meteoroloogia vallas. Intervjueerija katkestab Sophie jutu järsult, tüdinud sellest, et vestluspartner mingist võimatust teemast lobiseb. Sealt edasi läheb kõik halvasti. Intervjueerija ei saa aru, miks naine oma erialast täiesti erinevat tööd peaks tahtma teha. Mis on üldse Sophie oskused raamatupidamise vallas? Sophie kogeleb vastuseks, et ta on iseõppinud. Valdab tööks vajalikku raamatupidamisprogrammi suurepäraselt. Ta läbis vastava kursuse ning tegelikult on ta erakordselt kõrge intelligentsiga naine, kes on tõepoolest võimeline täiesti uue eriala põhjalikult ja edukalt endale ise selgeks tegema.

Sophie ei oska eriti hästi teiste inimeste emotsioone ja näoilmeid lugeda. Kuid talle tundub, et mees tema vastas ei usu teda hästi. Sophie läheb närvi, hakkab kokutama, silmad valguvad vett täis. Ta lahkub tööintervjuult nii, et ei mäleta enam kohtumise viimast kümmet minutit. Ta läheb bussi, koperdab ja kukub. Ei suuda püsti tõusta, ehkki valus tal ei ole. Ehmunud kaasreisijad kutsuvad talle kiirabi. Sophie ärkab psühhiaatriahaiglas, kus tal diagnoositakse täiesti vale haigus ning kirjutatakse välja rohud, mis teda ei aita.

Tegelikult on Sophie, nagu paljud teised temasarnased naised, hoopis autistid. Neil avaldub Aspergeri sündroom, ehk autismi kergem, funktsionaalsem vorm. Nende intellektil pole midagi viga, kuid neil on raskusi suhtlemisel ja inimestest aru saamisel, neil on teatud käitumisviisid, nad võivad olla lõhnade ja helide suhtes ülitundlikud või vastupidi hoopis tuimad, ning neil võivad olla sügavad huvid, millest nad on võimelised tundide viisi rääkima.

Miks ei saanud Sophie - ja teised temasugused - õiget diagnoosi? Esiteks tuleb põhjusi otsida autismi ajaloost. Veel 20. sajandilgi arvati, et autism ilmneb ennekõike meestel, samuti on uuringuid ja analüüse tehtud pigem poiste ja meestega. Isegi kui tänapäeval seda enam ei usuta, on vana stereotüüp visa kaduma.

Teiseks oskavad tüdrukud sageli suhtlemissituatsioonides paremini teisi matkida ning seeläbi usutavamalt sõbralikud ja "tavalised" olla. Kuigi ka Aspergeritest tüdrukutel on tihtipeale sügavad intellektuaalsed huvid mingite kindlate nähtuste vastu, süvenevad nemad sageli pisut vähem ebatavalistesse teemadesse. Kui poiss võib pähe õppida raudteede süsteemi ja kõigi peatuste nimed ja asukohad, siis tüdruk võib suurema tõenäosusega süvitsi huvituda näiteks hobustest või muudest loomadest.

Tüdrukud oskavad oma rituaalkäitumist ka paremini varjata. Ehk kurb tõsisasi on lühidalt öeldes: tüdrukutest Aspergerid jäävad sageli tähelepanu, diagnoosia ja teraapiata, sest nad ei sega teisi nii palju kui poisid.

Jaga artiklit

13 kommentaari

A
Autism tuleb sellest,  /   16:50, 21. juuli 2017
naised tahavad maailma valitseda, aga see ei õnnestu. Siis lööb see viha ja paanika välja. Ah, ah, haa!
H
hmmm  /   10:44, 21. juuli 2017
Autism on väga harva esinev haigus, umbes 0.05% ehk siis 1/2000 inimese kohta. Samas, autismi definitisooni on laiendatud, ja nüüdseks on autismi dimensiooni sees eh 0.5% inimestest, ehk siis 1/200st. Samas, selle laiendatad definitisiooniga grupis olevad inimesed saavad täiesti OK oma eluga hakkama. Väga palju on hetkel lihtsalt sellist "moehaigust", sttilis "ah mul on autistlikke jooni vöi ma olen natukene aspergeri suunas", sest paljud vanemad on kusagilt lugenud et Aspergeriga lapsed on intelliigentsemad ja tore kui käitumishäiretega laps on ju tegelikult lihtsalt ülitark, eks... :P Probleem eluga hakkamasaamisel on siiski nended 1/2000st grupil... ülejäänute diagnoosimine ja lahterdamine on lihtsalt "first world problem" :P

Päevatoimetaja

Gerly Mägi
Telefon 51993733
gerly.magi@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis