(PantherMedia / Scanpix)

Kui oled kunagi omaette pobisenud või torisenud ("Kuhu ma need võtmed jätsid?") ja keegi on sind kogemata näinud? Michigani osariigi ülikooli teadlased avastasid, et endaga rääkimine ei pruugigi nii totter olla, kui kõrvaltvaatajale tundub, kirjutab teadusleht Science Daily. Kuid vaid siis, kui räägid endaga ühel teatud viisil.

Inimestel on kalduvus endaga rääkides kasutada minavormi. See võib aga stressirohketes või emotsionaalsetes olukordades inimese veelgi enam stressi minna. Kui pahandad endaga: "Mis mul viga on?!", siis ei tee see sinu enesetunnet kuidagi paremaks.

Ent kui räägid endaga kolmandas isikus ehk temavormis võib see sind hoopiski maha rahustada. Sedasi suudad oma probleemide ja enda vahele emotsionaalse distantsi tekitada. Sa pole enam süüdlane, vaid keegi, kellel on abi vaja, et sassis tunnete pundar lahti harutada.

Kui räägid endast temavormis, siis näed ennast sellisena, nagu näed teisi inimesi ja oskad endale kaasa tunda. Sest tegelikult oleme ju enamasti ise endi suurimad kriitikud...

Jaga artiklit

9 kommentaari

P
Priit  /   06:40, 30. juuli 2017
Üksiku inimesena ma tõesti räägin, küll mitte endaga. Mul on konkreetsed pildid välja prinditud naistest, kellega ma koos vaatan telerit, koos teen remonti jne jne, jutustan talle oma tegemistest. See nüüd võib täitsa jabur tekst olla ja mind skisofreenikuna võtta. Aga ei ma tean, et need on lihtsalt pildid, isikud pildil tegelikult ei kuule ega näe mind, ma tean seda kõike, aga see üksindus, see on minu üks variant, kuidas ma saan nagu olla. Jah, tihti on nagu mõnda telesaadet vaadates mõnegi nalja visanud, siis aga mõtlen, et "Keegi ei kuulnud seda naljakat kommentaari" Ma olen üksi, mul pole kellegagi jagada seda, mis mul on, ning tihti langen siis sügavasse masendusse, et mida ma teen, räägin mingi pildiga, kõik jutt on läinud tühja. Ma kordan, et ma tean, et pilt ei näe ega kuule mind, lihtsalt üks väljendumisviis, kuidas üksindust vältida, Midagi pole parata, mõne inimese elu on selline paraku. Kurb. Ma olin kunagi tõeline peoloom, kõik said naerda, kõigil oli lõbus, ilma minuta jäeti isegi vahepeal peole minematta. Aga mida pole, on välimus. Alati peeglisse vaadates tuleb lausa nutt peale, olengi nüüd keskendunud trennile. Ok see on tegelikult üli pikk jutt, millest ka ma ilmselt filmi teen, see võtab aega, aga olge tublid ja tundke rõõmu sellest, mis teil on ! Sest mina sellist õnne ei oska uneski näha.
J
just  /   21:51, 29. juuli 2017
no siis ma olen täitsa normaalne :D

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis