(PantherMedia / Scanpix)

Peaaegu alati eelnevad inimese enesetapukatsele selged ohumärgid, mida ära tundes on võimalik raskustes inimest aidata.

„Kui Eesti kaotas mullu suitsiidide läbi 183 elu, siis on seda kaugelt liiga palju. See näitab, et ühiskonnana ei oska me raskustes inimesi piisavalt aidata,“ ütles Peaasi.ee tegevjuht ja kliiniline psühholoog Anna-Kaisa Oidermaa.  

Tema sõnul eelnevad enesetapukatsele peaaegu alati selged ohumärgid, mida ära tundes on võimalik raskustes inimest aidata. „Suurel osal juhtudest on suitsiidikatsele eelnenud pikaajaline vaimse tervise halvenemine, sageli depressioon, mis on jäänud õigel ajal kohase ravita. Oluline on olla olemas, võtta ohumärke tõsiselt ning aidata inimesel leida abi,“ ütles Oidermaa ja toob välja üheksa ohumärki, mis võivavad viidata inimese enesetapumõtetele:

*  räägib ja naljatab enesetapu teemal;

* avaldab näiteks selliseid mõtteid: “Oleks parem kui ma oleksin surnud”, “Soovin, et ma kaoksin igaveseks”, “Kui mind enam ei ole, siis…”, “Varsti ma ei tüüta sind enam.”;

* räägib surmast positiivses ja lootusrikkas toonis, näiteks “Kui ma sureksin, siis inimesed armastaksid mind rohkem”; kirjutab surma-teemalisi jutte ja luuletusi;

* käitub enda suhtes hoolimatult, temaga juhtub tihti tõsiste vigastustega õnnetusi;

* annab ära, jagab laiali või viskab ära väärtuslikke esemeid;

*  jätab perega ja sõpraga hüvasti erilisel moel, tavapärasest erinevalt;

* varub relvi, ravimeid või muid enesetapuvahendeid;

* kirjutab enesetapukirju;

* teeb arusaamatuid või veidraid mõtteavaldusi. 

Et need tunnused võivad viidata ka paljudele teistele kriisidele või vaimse tervise probleemidele, on kõige parem selliste muutuste tähelepanemisel inimese käest küsida, kuidas tal läheb või mis tal mõttes mõlgub.

Suitsiidimõtetega inimest ei tohiks jätta üksi. Depressiooni puhul on esmase abi saamiseks võimalik pöörduda perearsti poole. Kiire abi saamiseks on suuremates linnades erakorraline psühhiaatriline abi kättesaadav ööpäevaringselt. Alati on võimalik kutsuda kiirabi helistades numbril 112. 

Jaga artiklit

16 kommentaari

O
oeh  /   11:51, 11. sept 2017
ega kõik enesetapjad samasugused pole. on neid, kellel tõesti hetkeseisundist tulenev tahe ning lähedaste abiga on täitsa võimalus seda hetkeemotsioonist tulenevat käitumist ära hoida. need aga, kellel on mingi ravimatu haigus ning elukvaliteet ikka tõsiselt selle all kannatab, ning on juba pikemalt otsustanud siit ilmast lahkuda, ega siis saab seda ära hoida vaid voodisse sidumisega, mida minuarust paljudes riikides, sh eestis, ka tehakse. arvan aga, et see käib juba piinamise alla, kui ikka paranemislootust pole ja inimene teab, et ta ei saa kunagi kasulik olla, vähemalt mitte nii, et ise ka õnnelik oleks, no siis legaliseerige palun valutu lõpp sellise piinadele...
P
Pärnakas  /   07:23, 11. sept 2017
No mitte ükski enesetapja, kellel on tõsine plaan siit ilmast lahkuda, ei tee nii palju avalikke vihjeid ala, räägib surmast, kirjutab luuletusi jne mis seal artiklis kirjas oli.Seda teevad need, kes tahavad tähelepanu.Minul on paar sõpra teinud enesetappu, mõlemad seotud kurva armastusega ja enesetapp on olnud hetkeline, emotsionaalne tunne.

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis