ÕNNELIKUD, ET KÕIK KUULEVAD: Kui algul näris Aigarit ja Maretit mure, et poeg jääb kurdiks, siis nüüd, kui Markusel mõlemas kõrvas implantaat, seda ohtu enam pole. (ARNO SAAR)

"Tõsiasi, et Markus ei kuule, oli meile tohutu ehmatus. Õnneks on meie pojal nüüd mõlemas kõrvas implantaat – ilma selleta ei kujutaks me oma elu ettegi," lausub rahulolevalt 11aastase Markuse ema, kelle poeg on kuuljaks saanud tänu pisikesele tehnikaimele.

Markus Häidberg sündis 2000. aasta märtsis terve ja tugeva põnnina ning arstidki ei märganud esialgu midagi viltu olevat. "Ta jälgis meid, lalises nagu beebid ikka ja me ei tulnud selle pealegi, et midagi võiks valesti olla," räägib ema Maret Talving.

Alles siis, kui Markus üle aastasena häälele ikka ei reageerinud, tekkis vanematel kahtlus. Rahustamiseks saadeti nad Tartu kõrvakliinikusse konsultatsioonile ja seal selgus karm tõde.

Äkki poeg jääb kurdiks?

Markusel on kaasasündinud kurtus ja tema kuulmislävi jääb alla 100 detsibelli. Normaalselt kuulevad inimesed ka kuni 20detsibelliseid helisid (näiteks lehtede sahinat või kella tiksumist). Ehk teisisõnu – poiss ei kuulnud ka kõige rajumalt mängivat rock-bändi.

"See ehmatas meid väga," nendivad Markuse ema Maret Talving ja isa Aigar Häidberg ühest suust. Aga kurvastamiseks polnud aega, tuli tegutsema hakata.

Kuigi esimesed implantaadioperatsioonid olid Prantsusmaal tehtud juba 1950. aastatel, oli Eestis selleks ajaks implantaadi saanud vaid üks laps ja üks neiu.

Diagnoosist teada saades läks emagi oma pojale implantaati küsima. "Te võite ju tahta, kuid nii need asjad ei käi," sai ta vastuseks. Ja ka teadmise, et haigekassa imevidina paigaldamist ei toeta.

Markus sai kuu aega hiljem oma esimese kuuldeaparaadi ja vanemad otsustasid hakata poega kasvatama auditiiv-verbaalse õpetuse järgi. See õpetab last maksimaalselt kasutama oma kuulmisjääke, vaatamata kuulmislanguse suurusele. Kuulmisaparaat toetab selle meetodi korral kuulmisjääkide harjumuspärast kasutamist, laps õpib kuulma omaenese häält ning teiste kõnet – tänu sellele tekib loomulik kõne.

"Need aparaadid aga tihti vaid vilistasid lapsel kõrvas," meenutavad ema ja isa. Pisikesi edusamme kuuldeaparaat siiski tõotas, tekkisid reaktsioonid mõnele helile, näiteks uksekellale, koputustele, kodumasinatele. Kuid normaalse kõne arenguks oli seda vähe. "Sõnu tuli muidugi ka – emme, iss, amo (auto), ong (rong), paun (palun)," meenutab ema, et nemad mõistsid Markust, kuid võõrastel oli lapsest raske aru saada. Vanemaid näris pidev hirm – äkki laps jääbki kurdiks, ei hakkagi kuulma ega rääkima.

2002. aasta kevadel kuulsid nad, et Tšehhi kirurg Skrivan tuleb Eestisse ühte implantaati paigaldama. Pere otsustas, et nende poeg peab saama parema võimaluse kuulda.

Et riik toona seda tegevust ei toetanud ning haigekassale kirjutatud palvekiri ei toonud tulemust, tuli vanematel leida kiirelt ligi 300 000 krooni – nii palju maksis üks kõrvasiirik koos operatsiooniga. "Võtsime kümneks aastaks pangalaenu. Aasta jagu on veel maksta," rehkendab isa Aigar. Juba sama aasta augustis saigi Markus paremasse kõrva siiriku ning temast sai tolle aja noorim implantaadilaps Eestis.

Selleks ajaks olid vanemad teada saanud, et Markuse kuulmispuude põhjus on geneetiline. Et tema kõrvas on kahjustunud kuulmekarvad, mistõttu kuulmisnärv ei saa helisignaale kätte.

Implantaat ei anna lapsele kohe kõneoskust. "Vanem peab olema lapse kõrval, juhendama ja rääkima, huvi äratama ja temaga mängima," loetleb ta. Aigar ja Maret meenutavad muheledes aega, kui kodus olid kõikidel asjadel nimesildid peal. See aitas Markusel sõnu õppida. Omakeelsed sõnad hakkasid tasapisi tulema ning detsembris vadistas poiss juba nii, et vanemad pidid vahel vaikust paluma.

Vesi viib rivist välja

"Implantaadilapse kasvatamine nõuab kannatlikkust. Esimestel aastatel tuleb 3-4 korda, hiljem kord aastas aparaati seadistada, käia kogu aeg logopeedi juures," teab isa nüüd. "Tuleb jälgida, et implantaat ikka töötaks ja et laps endale ega aparaadile liiga ei tee."

Protsessor kardab niiskust, vett, ja staatilist elektrit. Seega, kui sajab vihma, tuleb jälgida, et protsessor niiskust ei saa. Duši alla või ujuma minnes tuleb see ära võtta ja ka pallimeres hullamine võib protsessori rivist välja viia.

Sel põhjusel on Markuse perel alati kaasas tuumakohvrike – nagu nad ise seda nimetavad. Selles on kuivati vastuvõtja jaoks, varuaku ja patareid ning korralik vihmavarustus.

Ka näiteks ujuma minnes, see on Markuse üks lemmiktegevusi, on vaja aparaadi väline osa kõrvast ära võtta. See aga tähendab, et laps ei kuule. Vähemalt kord on juhtunud, et laps ei kuulnud kaaslaste hoiatavaid hõikeid ning ootamatult sügavaks läinud merre tuli vanemail Markusele järele ujuda.

Kolme aasta eest sai Markus ka teise kõrva implantaadi. Selleks ajaks maksis haigekassa implantaadi hinnast suurema osa ja MTÜ Audiere toetas Markuse vanemaid omaosaluse – ligi 40 000 krooni tasumisel.

Markuse esimene reaktsioon küsimusele – kas tahad teise kõrva ka aparaati –, oli kindel ei. Kuid asja üle järele mõeldes tekkis soov saada implantaat ka teise kõrva.

"Operatsioonile sammus Markus sirge seljaga ja soovitas meil kohvi jooma minna. Kui ta ärkas, katsus esimese asjana kõrva: kas ikka pandi? ja siis magas edasi," meenutab ema.

Markus ei kujuta enam ettegi, et ta ühe või teise kõrvaga ei kuule. Ning kui vanemad peavad teismelise poja tähelepanu võitmiseks häält kõrgendama, osatab Markus vastu, kaval säde silmanurgas: "Mis te karjute, ega ma kurt ole!"

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis