(PantherMedia / Scanpix)

Spioon. Ahistaja. Valetaja. Lihtsalt saamatu. Jah – selline ülemus ajab tagajalgadele ja krõbedaid sõnu sülitama ka kõige taltsama töötaja. Ilma naljata!?

Kui uurisin oma tuttavatelt, kas neil on kogemusi rumalate, pahatahtlike ja saamatute ülemustega, oli kõigil mõni lugu rääkida. Paraku ei tahtnud neist keegi oma nime all praegusi või endisi juhte kritiseerida, sest edas-pidi tahaks ju ka kuskil töötada. Isegi eesnime järgi peljati end ära tuntavat. Seepärast räägivad meile täna oma loo lihtsalt endine riigiametnik, suveniiripoe müüja, ajakirjanik, endine õpetaja ja klienditeenindaja.

Riigiametnik ussipesas

See lugu sai alguse, kui noor ülikooli lõpetanud neiu läks oma esimesele töökohale ühte riigiametisse. Elu tundus lill, sest töölekutsujaks oli ameti vastne peadirektor, neiu bakalaureusetöö juhendaja. Noor naine aga ei teadnud, et ülemus oli varem samas riigiametis tavalise ametnikuna töötanud ja sealt välja söödud ning hakkas nüüd endistele kolleegidele kätte maksma.

"Olukord oli jube, uus ülemus ei sallinud vanu töötajaid, töötajad ei sallinud ülemust. Igal esmaspäeval toimusid nõupidamised, mis kasvasid üle karjumiseks ja alandamiseks. Oli üks inspektor, kellele meeldis väga maakondadesse sõita ja inimestega koha peal asju arutada. Inimesed olid talle selle eest tänulikud, ülemus aga sõimas tal iga kord näo täis. Miks ta sõidab mööda ilma ringi ja kulutab bensiini peale asutuse raha."

Noori ametnikke, keda uus ülemus oli ise tööle kutsunud, küll nii ei alandatud, kuid mängiti vastikul kombel vanade vastu välja.

"Meil oli vaja Haapsalus püsti panna üks ameti tööga seotud näitus, ent ei minul ega mu kolleegil olnud juhiluba. Ülemus siis ütles, et seesama inspektor, kes muidu liigsete sõitude eest pragada sai, peab meid kohale viima. Nii piinlik oli, et vaju või maa alla, oma töö pärast mees sõita ei või, aga meile taksojuhiks peab tulema."

Loomulikult saavutas ülemus selle, et vanad olijad vihkasid ka oma uusi kolleege. Noorele ametnikule lõppes see aina enam üles kruvinud pinge aga depressiooni, haiguslehe ja töökoha vahetusega.

Ülemus, kes kartis spioone

"Töötasin üheksakümnendate alguses ühes vanalinna suveniiripoes, mille armeenlasest omanik oli täiesti paranoiline. Ta kahtlustas, et konkurendid käivad kogu aeg spioonidena hindu luuramas. Käskis müüjatel pildistavatelt turistidelt fotokad kohe käest võtta," räägib selle loo peategelane. "Loomulikult ma seda ei teinud, mille peale ülemus kutsus kokku koosoleku ja sõimas mu kõigi ees läbi. Tegi minustki peaaegu spiooni."

Kuna poolhullul ülemusel oli üldse komme müüjate kallal valimatute sõnadega pragada, sai kollektiivil ükskord mõõt täis ja nad kutsusid ise kokku koosoleku, kus nõudsid ülemuselt, et see nendega viisakalt käituks. Ime küll, aga mees muutuski pisut mõistlikumaks.

Ahistaja küüsis

Ajakirjaniku elus oli pealtnäha kõik ilus. Ta töötas hea mainega ajalehe juures, sai korralikult palka, peatoimetaja oli soliidne mees, ainult et... tal oli komme naiskolleege seksuaalselt ahistada.

"Kõik toimetuse naised teadsid, et temaga ei tohi hetkekski kahekesi jääda, kohe lähevad käed käiku. Mehe lemmiknipp oli pakkuda, et viib hilja peale jäänud naistöötajad autoga koju, keegi aga ei tahtnud temaga üksi autosse jääda. Kord sõidutas ta koju mind ja mu kolleegi, kes miskipärast siiski u enne mind maha läks. Muidugi proovis ülemus mind kohe kabistada. Olin just kirjutanud põhjaliku loo suguhaigustest, tuletasin esimese haiguse nime ja sümptomid meelde ning rääkisin, et mul on see küljes. Siis ahistamine lõppes," räägib ajakirjanik nüüd juba naeruga pooleks.

Üks teine noor naine aga lahkuski toimetusest, sest ei suutnud enam ülemuse ahistamisega toime tulla.

Direktorid ei peaks valetama

Selle loo peategelane, noor mees, töötas paar aastat tagasi õpetajana.

"Meile oli suusõnal lubatud kolmeteistkümnendat palka. Kui aastalõpp lähenema hakkas ja lubatud raha kuskilt ei paistnud, hakkasin teistelt murelikult uurima, kas nemad on lisatasu saanud. Selgus, et mõned olid küll. Küsisin siis direktorilt, miks mina seda ei saa. Direktor tegi suured silmad ja kinnitas, et keegi ju sel aastal ei saa."

Näkku valetamine tegi noore mehe hinge nii täis, et nüüd töötab ta juba hoopis teises kohas ja kahjuks mitte õpetajana. Valetajaga koos töötada oli tema meelest lihtsalt võimatu.

Lihtsalt saamatu ülemus

Praegu ühe suure kaupluse infoletis töötav naine kurdab, et nende ülemus on lihtsalt saamatu ega tule töö organiseerimisega toime.

"Ta teeb graafikuid näiteks nii, et mina peaksin asendama lõuna ajal kolme kassapidajat, aga ma ei saa ju olla kolmes kassas korraga ja teha samas veel oma tööd. Rääkimata sellest, et minule endale lõunapausi ei jäägi," kurdab ta.

Ülemusele muret rääkima minnes kuuleb ta aga vastuseks ebamäärast pominat, et noh vaatame, mis me teha saame. Tegusid aga ei järgnegi, graafik on ikka ilmvõimatu. Ja väga pinda käia naine ka ei julge – äkki lastakse siis hoopis lahti.

Kuidas töökiusamisega toime tulla

Töökiusamist uurinud psühholoog Merle Tambur ütleb, et olukorrad, kus ülemus töötajat kiusab, on ka päriselt olemas, mitte ei esine ainult töötajate fantaasiates.

"Ma ei oska öelda täpset arvu Eesti kohta, kuid välismaise kirjanduse järgi on kaks kolmandikku töökiusamise juhtudest need, kus ülemus kiusab alluvat."

Põhilisteks kiusamisvõteteks on ebarealistlike tööülesannete ja ebamõistlike tähtaegade andmine, töötaja ignoreerimine, tööinfo varjamine nii, et see takistab töötajat oma tööd hästi tegemast, töötaja avalik alandamine ning ka otsene karjumine ja sõimamine. Sinna juurde mahuvad ka seksuaalse ahistamise juhtumid töökohal.

"Muidugi on kiusamise tajumine subjektiivne, kuid selleks, et saaks rääkida töökiusamisest, peab väärkohtlemine olema pikaajaline ja süstemaatiline," selgitab Tambur.

Töötaja peab seda kogema vähemalt kuue kuu vältel vähemalt kord nädalas.

"See näitab, et tegu pole lihtsalt inimeste halva tujuga, vaid millegi tõsisemaga."

Ühekordne konflikt ei ole töökiusamine. Samuti pole tegemist töökiusamisega juhtudel, kui ülemus ei täida näiteks ühekordseid palgakokkuleppeid. See on pigem lihtsalt pettus.

Kui ülemus kedagi kiusab, tuleb sellega enamasti kaasa ka ülejäänud kollektiiv. Nad ei pruugi küll ise otse oma kolleegi kiusata, kuid ei astu ka vahele, kui ülemus seda teeb. Nende vaikiv nõusolek aga toetabki kiusavat ülemust.

Võib juhtuda aga ka nii, et töötajad kiusavad ülemust. Enamasti ei täideta enam ülemuse korraldusi. Koosolekud muutuvad sageli ülemusele halvasti ütlemise kohtadeks ja vaenulikkus laieneb ka ülejäänud tööellu.

Kui inimene tunneb, et ülemus teda kiusab, peaks ta Tamburi sõnul hakkama konkreetseid kiusamisjuhtumeid üles kirjutama – mis täpselt juhtus ja millal.

"Edasi võiks pöörduda oma juhi ülemuse, personalispetsialisti või mõne säärase inimese poole, kes on pandud organisatsioonis selliste küsimustega tegelema. Rääkige rahulikult ja faktipõhiselt, mis on juhtunud ja mis teid häirib. Ärge mängige emotsioonidele," soovitab psühholoog. "Kindlasti jääge sõbralikuks ja viisakaks oma kolleegide vastu."

Kui olete oma murest teada andnud, peaks kindlasti andma organisatsioonile aega selle murega tegeleda ja lahendust leida. Sageli võib teistele tulla üllatusena, et sellised asjad asutuses üldse toimuvad, ja kohe uksi paugutades lahkuda pole mõistlik. Kui olukord ikkagi ei parane, on töötajal õigus pöörduda tööinspektsiooni.

Kui töökiusamine põhjustab juba depressiooni, võib alati pöörduda nõustaja poole.

Ülemused aga võiksid töötajatega käituda sõbralikult, soovitatavalt kui võrdsetega, mitte jõupositsioonilt. Ei tuleks lähtuda sellest, mida kõike töötaja ülemuse meelest teha võiks, vaid sellest, mis tööülesanded on töölepingus kokku lepitud.

Mida teha, kui ülemus…

...tikub seksuaalselt ahistama

Väljenda selgelt oma ebamugavustunnet ülemuse käitumise suhtes. Ära ole arg ega diplomaatiline, vaid ütle kindlalt ja ühemõtteliselt ei. Veendu, et ahistaja mõistaks, et tema käitumine on solvav ja sulle vastuvõetamatu. Kui ülemusega rääkimisest ei piisa, tee asi töökohas avalikuks. Kui ka kollektiivi sees probleemi lahendada ei suudeta, tuleb abi otsida organisatsioonivälistelt nõustajatelt või pöörduda tööinspektsiooni poole.

...ei saa oma tööga hakkama

Võtke koos teiste töötajatega julgus kokku ja minge ülemuse jutule, kas kõik koos või valige välja sobiv isik, kelle arvamust ülemus aktsepteerib ja arvesse võtab. Mõistlik oleks rahumeelselt selgitada olukorda.

Võimalik, et tööga toimetulematus on perioodiline ja tingitud hoopis muudest asjaoludest (näiteks liiga suur töökoormus, pingelised ajad tööl). Vältige süüdistavat alatooni. Juhul kui ülemus tunnetab olukorda rünnakuna, võib probleem veelgi süveneda.

Allikas: Elen Pikknurm, ESTE OÜ tööpsühholoog

Jaga artiklit

6 kommentaari

P
Praktik  /   13:46, 18. dets 2014
Väga halb on soovitus minna ülemusega rääkima, kui ta oma tööga hakkama ei saa. Praktikas ei soovita kindlasti proovida. Eestis on üsna levinud, et ametikohti jagatakse poliitilistel alustel. Erasektoris loevad ka tutvused ja sümpaatiad. Kui saamatu juht on ametisse saanud, siis on tema selja taga keegi tugevam ja hakkamasaaja. Sellepärast on ka väga rumal soovitada, et minge rääkima. Selliste juhtide puhul olen korduvalt näinud, et rääkimine ainult süvendab probleemi. Inimene ei muutu rääkimisest võimekamaks. Mõnedel juhtudel on rääkimise tõttu ülemus tõmbunud endasse ja veel vähem suhtlemisele avatud. Paljudel juhtudel hakkab mängima ka süüdlase otsimise ja karistamise sündroom. Kõige targem on saamatu juhi puhul võtta meeskond kokku ja delikaatselt otsida võimalus tema töö ise ära teha, ilma, et ülemus end sealjuures kasutuna tunneks.
O
oh ei  /   14:21, 17. dets 2014
Nii lihtne see nüüd üldsegi ei ole. Et muudkui aga kogu fakte ja räägi...Ringkaitsest olete kuulnud aga selline susimine ülemuse poolt käib ju ilma tunnistajateta ja need, keda ta soosib, kes kaebavad valesid asju, lepivad kokku ja mitmekesi akebavad, mitu on ikkagi mitu ja mdia saab ülemus teha, peab ju reageerima ja ütlema, et vat sinu kohta öeldi et sa ei tee ....Muidugi solvab aga tal on kasulikum uskuda mitut, kui kaitsta ausat. Minu eluline kogemus ütleb, kui ikka pidev stressi põhjustaja on ülemus, tuleb vaikselt omale uut kohta vaadata, ju siis tahetakse paremast lahti saada, et mitmekesi luusertööd edasi uimerada. Milleks depressiooni endale hankida väe ja võimuga tõestades ja närve kulutades, et nad valetavad. Ükskord jäävad need luuserdised sie vahaele kui head töötajad ära minema hakkavad. Kutsutakse ülemus kõrgemale poolele kohvile vastust andma, et miks lähevad inimesed ära, milles on probleem. Miks ta ei oska kaadrit hoida. Ja kas ta siis vastab kõrgemal pool, et tema ei hoia kedagi kinni , mingu aga , nagu ta inimestele nähvab. Seda ma ei usu.

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis