KÄSITÖÖ AITAB: Paljud on imestanud, kui Svetlana enne raskeid operatsioone haiglas nukke õmbleb, kuid see on ainus tegevus, mis naist rahustab ja tema lastelegi rõõmu toob. Kodus õmbleb ta nukke meeleldi koos oma tütarde Maria ja Anastasiaga. (Tiina Kõrtsini)

"Ma ei karda enda surma. Küll aga kardan oma laste pärast. Ma tahan väga, et keegi tegeleks nendega ka siis, kui mind enam ei ole," poetab Svetlana Ringas. Viimased kuus aastat on ta võidelnud üliagressiivse rinnavähiga.

Esimest korda andis rinnavähk 44aastasele Svetlana Ringasele märku siis, kui jäi oma viimast last, praegu seitsmeaastast Mariat ootama. Perearsti asendanud tohter ei võtnud toona midagi ette ning oma raha eest tehtud uuring ei näidanud ka kasvajat.

Kuid parem rind muudkui valutas. Ja pärast lapse sündi tundis Svetlana end nõrgalt ja väsinult. "Aga kui sul on väike laps, siis sa ju magad kehvalt ning oledki väsinud," ei teinud naine sest suuremat numbrit.

"Mul on ka hingata valus."

Arstile kehva enesetunnet kurtnud naine saadeti taas ultrahelisse ning juba uuringu ajal öeldi, et ilmselt on tegu rinnavähiga. Kuu aega hiljem oli diagnoos kindel, arstid arvasid, et tegu on II-III staadiumi vähiga. "See vähk sai aasta jooksul muretult kasvada," ohkab Svetlana.

Järgnenud keemiaravi meenutab ta kui lõputut õudust. "Mul oli palavik ja kogu aeg külm. Ma käisin mitu kuud

jopega ringi. Ma olin kindel, et suren," lausub naine lisades, et väsimus oli toona nii suur, et ei olnud jaksu surma pärast karta. Jaanuaris sai ta aga aru, et on juhtunud ime ning vaatamata kõigele on ta elus.

Siis aga näitas tomograafia, et siirded on nii selgroos kui ka maksas. Ning eemaldatud rinna uuring tõi välja, et tegu oli hoopis IV staadiumi vähiga. "Kui uurisin, et kas nendest metastaasidest on võimalik lahti saada, olin eitava vastuse peale suures šokis," ohkab Svetlana.

Siis aga tulid ravisse uued suunad ning leiti, et metastaase on võimalik eemaldada. 2011. aastal tehti naisele väga raske maksast siirete eemaldamise operatsioon. Veidi hiljem eemaldati talt munasarjad.

Uus aasta ei toonud häid uudiseid. Arstidele sai selgeks – tegu on üliagressiivse kasvajaga, mille siirded on juba ka ühe neeru pealistes. Neist metastaase eemaldada ei õnnestunud, sest naine sai operatsioonilaual infarkti. Alles mõni kuu hiljem said arstid neist siiretest lahti.

Kuid asi ei muutunud siiski roosiliseks – arstide sõnul on prognoos endiselt halb. "Metastaase on väga palju, need on lihaste vahel ning lümfisüsteemis," räägib Svetlana. Ta ei sea endale illusioone, sest vähktõbi on võtnud paljude ta tuttavate elu.

Ta olukord läheb järjest hullemaks. Valude tõttu jäi meditsiiniõena töötanud Svetlana möödunud aasta oktoobris koju ning uuringud näitavad metastaaside järjest laiemat levikut. "Kõige hullem on see, et mul on ka hingata valus," lausub naine vaikselt.

Aastate jooksul on Svetlana katsetanud ohtralt ravimeid ning ühel hetkel tundus, et enam ei aita miski. Siis aga jõudis tema raviarst tänu uuringutele ravimini Tyverb (Lapatinib), mis ei tee naist küll terveks, kuid võimaldab tal elupäevi juurde saada.

Svetlana kurvastuseks ilmnes, et seda ravimit haigekassa ei kompenseeri. Ühes kuus kulub ravimile aga 2421.50 eurot ning seda raha pole tal kuskilt võtta.

Tuttavalt kuulis ta vähiravifondist "Kingitud elu" ning nüüd sai ta neilt rõõmsa sõnumi – talle kompenseeritakse kahe kuu ravimid.

Mis saab edasi, Svetlana ei tea. Ta ei tea tegelikult kunagi, mida toob järgmine päev. Nii ta ohates ütleb.

Svetlana lapsed, seitsmeaastane Maria, kümnene Anastasia ning 17aastane Aleksander on ema haigusega kursis. "Kuidas nad saavad mitte olla, kui mul pole aeg-ajalt juukseid peas või kui ma käin operatsioonidel?" küsib naine.

Unistab, et vähk lõpetaks siirete levitamise

Ta hakkab nutma, kui tunnistab, et ei karda enda surma. Küll aga kardab ta oma laste tuleviku pärast, sest peresuhted ei ole kiita ning laste isa pole nende kasvatamise vastu erilist huvi tundnud.

Lähedastest sugulastest on elus veel vaid Svetlana 69aastane ema. "Ma tahan väga, et keegi tegeleks lastega ka siis, kui mind enam ei ole," poetab ta.

Svetlana ütleb mitu korda, et ta ei loo haiguse osas illusioone, kuid unistab siiski sellest, et vähk lõpetab tema kehas siirete levitamise.

"Kas sa sured?" on ka Svetlana kolm last temalt küsinud. "Võib-olla suren, aga ma püüan mitte. Ma võtan ravimeid ja käin operatsioonidel," on naine neile vastanud.

Tänu vähiravifondile saadud ravimitele on Svetlanal võimalik iga päev natuke imele loota ning olla koos oma lastega nii kaua kuni saab.

Miks peab vähihaigeid annetuste toel ravima?

Vähiravifondi "Kingitud Elu" eestvedaja Toivo Tänavsuu kuulis ühel festivalil annetusi kogudes selja taga kedagi ütlemas, et vähihaigete toetamine on nende piinade pikendamine. Keegi märkis vastu, et tema farmaatsiale raha ei anna, usaldades vaid alternatiivravi.

"Vahel tuletatakse meile ka meelde, et maksumaksjate vähiravi peaks kinni maksma haigekassa. Kinnitan, et meil oleks suurim heameel, kui "Kingitud elu" fondi poleks vaja: kui kõikidele haigetele oleks parim ravi alati kättesaadav. Fond pole loodud farmaatsiatööstusele kasumi teenimiseks, me ei võitle ühegi ravivõimaluse vastu. Me ei tee haigekassa tegemata tööd, vaid laiendame arusaamu hoolimisest. Oleme üks võimalik õlekõrs patsiendile. Töötame selleks, et ükski abivajaja sellest õlekõrrest ilma ei jääks," lausus Toivo Tänavsuu nendele arvamustele vastukajaks.

Vähiravifond on eestlasi toetanud üle miljoni euroga

Kaks ja pool aastat tegutsenud vähiravifond "Kingitud elu" on tänu eestlaste annetustele vähihaigete ravi toetanud nüüdseks juba üle miljoni euroga. "See on suur raha, kuid haigekassa eelarvega võrreldes köömes.

Oleme selle rahaga suutnud garanteerida viimase õlekõrre, lootuse, hädavajaliku ravi, parimal juhul mitu lisa eluaastat või isegi täieliku tervenemise võimaluse peaaegu kõigile, kes on abipalvega meie poole pöördunud," ütles vähiravifondi "Kingitud elu" juhataja Toivo Tänavsuu.

Tänavu on kokku toetatud 36 haiget. Ka Svetlana Ringasele on fond esialgu kahe kuu jagu päevi juurde lubanud.

Et võimalikult paljusid abivajajaid aidata, kogutakse tänavugi annetusi paljudel väliüritustel, näiteks sel nädalavahetusel

Pärnus "Weekendi" festivalil ning järgmisel nädalal Paides Arvamusfestivalil.

Igaüks saab aga Svetlanale ja teistelegi vähihaigetele lootust kinkida, tehes jõukohase annetuse SA Hille Tänavsuu Vähiravifond Kingitud Elu a/a EE212200221059073061 (Swedbank), EE211010220228917224 (SEB pank),

EE137700771001442514 (LHV pank),

EE133300332166860001 (Danske pank),

EE591700017003638161 (Nordea pank)

Jaga artiklit

40 kommentaari

K
kapp  /   15:39, 6. aug 2016
jälle püüan,võitlen ja mida veel teen selle vähiga.
ei ole vaja mingit tegevust,veel vähem võitlemist vähiga.räägin siin sellest mis sinu sees toimub.kuidas sa mõtled,tunned seda.sinu päris olemus on rahu,õndsus,armastus vaikne rõõm.
sellele tuleb lihtsalt avaneda,pöörata tähelepanu,see seisund on igasuguse pingutuse vaba,lihtsalt lahustu omaenese energias,sealt algab tervenemine ja transformatsioon,see energia oled sina ise kõige sügavamas tähenduses,oma mõtete ja tegudega sa eriti sellele protsessile kaasa ei aita.samas võid sa jätkata kõiki oma varasemaid ravimeetodeid.veelkord lihtsalt tea,et sinu sees on vaikne ruum,väli,millest saavad alguse kõik asjad.pööra lihtsalt sellele tähelepanu,teadvusta.
kerguse ja vabaduse tunne on suunanäitajad.
kõik on hästi.
M
Monika  /   09:56, 6. aug 2016
Arvan, et kõik kes pole sllises olukorras olnud ei tea mida räägivad. Sellises olukorras mõtledki sa ainult sellele, et saaks veel oma perega koos olla. Ärge olge nii kitsarinnalised ja ärge tulge oma ebameeldivaid kommentaare siia kirjutama.

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis