Pilt on illustreeriv. (PantherMedia / Scanpix)

"Poes käia ei suuda, alati ei saa päris aru, kus asun ja üldse oleksin nagu teiselt planeedilt. Kõik tundub liiga lärmakas ja suur. Silmad väsivad kiirelt ära ja pidevalt on eksinud tunne," räägib Sirli Soosaar, kes on koos ärevushäirega pidanud elama viimased kolm aastat.

Ärevust kogeb meist mingil eluhetkel igaüks. Paljud inimesed tunnevad end ärevana aga terve ärkveloleku aja, nad kardavad olukordi, mida kartma ei peaks. See ongi ärevushäire.

Häirega kaasnevad füüsilised ebameeldivused. Näiteks paanikahood, kus hing on justkui paelaga kaelas. Ja südamekloppimised, kus süda peksab nii, nagu oleks just maratoni jooksmise lõpetanud. Tundmuste allikas paikneb inimese ajus ning sageli ei ole reaalne füüsiline vaevus ratsionaalselt põhjendatav.

Tihemini kannatavad ärevushäirete all naised, mistõttu nõustusid kaks neiut rääkima, kuidas häirega elada. Haigus, mis justkui seestpoolt närib, on nende elu üle kontrolli võtnud, mistõttu on mõlemad neiud on vaimse ja füüsilise väsimuse tõttu mõelnud endilt isegi elu võtta.

Ärevushood hakkavad jõudu koguma lõunal ning kulmineeruvad õhtul

Anna-Liisa Lohe on noor Eesti naine, kes on ärevushäire ja paanikahäirete all kannatanud neli aastat. Asi algas suurte peavalude, pearingluste, käte värisemistega ja hammaste plaksutamisega. "Käisin perearsti juures nõu küsimas, sain migreenidiagnoosi. Hakkasin võtma migreeni jaoks mõeldud ravimeid. Mõned kuud hiljem sain aru, et need ei aita, vaid teevad asja hoopis hullemaks," rääkis neiu. 

Sümptomite hulka lisandusid minestushood, tasakaaluhäired ja südamekloppimine. Alles siis pandi õige diagnoos: paanikahood ja ärevushäired. "Öeldi, et peaksin külastama psühhiaatrit või võtma antidepressante. Aga skeptilise inimesena ei tahtnud ma käia psühhiaatri juures ega võtta ravimeid, üritasin kuidagi ise toime tulla," meenutas ta. 

Anna-Liisa tunnistab, et on ärevushäire tõttu üritanud endalt isegi elu võtta. "Olen mõelnud ka allaandmise peale, aga see ei ole lahendus. Tuleb lihtsalt selle haigusega hakkama saada ja sellest üle olla. Leppida lihtsalt sellega, et sa oled, kes sa oled," sõnas ta. 

Neiu ärevushäire segab tõsiselt tema igapäevaelu ja tööd. "Olen pidanud nii töö juurde kui koju kutsuma mitmeid kordi kiirabi. Mu pulss tõusis üle 120, silmade ette tekkisid mustad täpid, neelata oli vastik, nagu oleks klomp kurgus, hingamine oli raske ja tundus, et ma kohe-kohe minestan," kirjeldas ta. Jah, ka tuttavate koduseinte vahel ei saa Anna-Liisa end turvaliselt tunda. "Kodus on tekkinud selline tunne rahulikult diivanil istudes või magama minnes. Ka süüa tehes olen mitmeid kordi pikali kukkunud, mu elukaaslast on see tõsiselt ehmatanud," jutustas ta.

Sellest olenemata ärkab Anna-Liisa igal hommikul uskudes, et kõik saab korda. Ärevus- ja paanikahood annavad end alati märku päeva keskpaigas ja kulmineeruvad õhtul. 

Nüüdseks on neiu õppinud, kuidas haigusega toime tulla "Üritan rahulikult hingata, mõtteid peast kustutada, hoiduda eemale rahvamassist, juua teed ja lihtsalt istuda paigal," kirjeldab ta. 

Neiu on paanikahoo korral isegi tänavale maha istunud ja ennast rahustada üritanud. Seetõttu tahab ta kõigile südamele panna, et tänaval abivajajat märgates ei tohi temast lihtsalt mööda kõndida. "Kui sa näed tänaval kedagi raskes olukorras, olgu ta siis maha kukkunud või lihtsalt halva enesetundega, siis ära käitu ükskõikselt, vaid mine tema juurde ja küsi vähemalt, kas kõik on korras?" soovitab ta, sest sellises olukorras vajavad ärevushäirega kimpus olevad inimesed kõige rohkem abi ja tunnet, et nad pole üksi.

Pidevalt on tunne, justkui oleks eksinud

Sirli Soosaar tundis umbes kolm aastat tagasi, et midagi on valesti ning arsti juurde pöördus aasta hiljem. Nüüd käib neiu pidevalt psühhiaatri juures ning võtab ka ravimeid, kuid need aitavad minimaalselt. "Käin ka ravitseja juures, kes teeb minuga vaimseid harjutusi. Ise teen ka endaga väga palju tööd," sõnas Sirli. 

Ärevushäire segab neiu sõnul ta igapäevast elu tohutult ning iseseisvalt hakkama saada on tal väga raske. "Füüsiliselt on värinad, tõmblused, tasakaalupuudus. Poes käia ei suuda, alati ei saa päris aru, kus asun ja üldse tunnen, nagu oleksin teiselt planeedilt. Kõik tundub liiga lärmakas ja suur. Silmad väsivad kiirelt ära ja pidevalt olen justkui eksinud," kirjeldas ta. 

Suurt ärevust tekitavad Sirlil rahvarohked kohad, näiteks ühistranspordis on ta mitu korda kokku kukkunud. "Poejärjekorrad on kohutavad, ma ei oska neis kuidagi seista ja olla. Ka ühistranspordis on väga õudne üksi olla - silme ees läheb mustaks ja tekib õhupuudus. Paljud on soovitanud kuulata kõrvaklappidest muusikat, kuid ei saa seda ka teha, sest alati tekib tunne, et ei kuule vajalikku või käitun kuidagi väga imelikult," jutustas ta. 

Ärevushäire tõttu on Sirlil ka suhtlemisraskused, millest tal on eriti kahju. Nooremana sai ta kõigiga vabalt suhelda ja teha kõike, mida hing ihkas, kuid nüüd on eriti uute inimestega keeruline suhelda. "Ma ei tunne end vabalt ja hakkan üle mõtlema," selgitab ta. Praegu on asjalood isegi nii hullud, et ta ei saa ka sõbrannadega väljas käia ilma, et mingi hoog mind ei kimbutaks. "Ma tahan alati kiiresti koju," märkis ta.

Sirli käib koolis ning ka seal on tal väga raske. Kuid neiul on siht silme ees ning ta proovib kõigest väest siiski koolitee lõpuni käia. "Iga päev, kui lõpuks koju jõuan, olen rampväsinud, sest väljaspool kodu olen kogu aeg pinges, lihased on pinges. Kui koju jõuan, on tuju kehv ja tahan kohe magama, sest olen terve päeva pidanud seda kannatama," rääkis neiu. 

Tööl Sirli ei käi, kuigi tahaks. Neiu sõnul ei ole tal just  ärevushäire tõttu võimalik leida sobivat töökohta. "Alati, kui tööd otsin, tahaksin nutta, sest ei ole võimalik leida midagi sellist, millega praegu hakkama saaksin. Klienditeenindaja ma ei saa olla, sest suhtlemise ja liikumisega on palju raskusi. Kuid õnneks on mul toetavad vanemad, kes aitavad vaimselt ja ka rahaliselt väga," jutustas ta. 

Eriti hirmutavateks on Sirli jaoks suured paanikahood. "Siis hakkab pilt eest ära minema ja üle kere tekivad külma- ja kuumavärinad. Siis aga hingan sügavalt, püüan rahuneda ja saan hakkama," räägib ta nentides, et on siiski kodus mehega tülitsedes kolm korda kokku kukkunud. 

Ärevuse tõttu on Sirlil probleeme ka kallimaga ning enamik tülisid tekivad neiu arvates just tema vaimse häire pärast. "Mees on mitu korda öelnud, et ta enam ei jaksa mu ülemõtlemist taluda. Suurem osa tülisid ongi just sellepärast. Kuid siiski oleme veel koos ja õnnelikud, kuigi mul on temast ka mõni tund eemal olla väga raske," pihtis Sirli.

Kõik kirjeldatud probleemid on Sirlile pähe toonud ka elust loobumise mõtteid. "Väga tihti on hetki, kus ma mõtlen, et enam ei jaksa... Vahel mõtlen, et kui ma midagi teha ei saa peale kodus istumise, milleks mind üldse vaja on. Tunnen, kui väsinud ma olen vaimselt ja füüsiliselt, ma ei tahagi enam elada." Kuid siiski rühib vapper neiu edasi. 

Ka Sirli paneb kõigile südamele, et ärevushäire on tõsine haigus ning sellesse tuleb tõsiselt suhtuda. Tihti tunneb neiu, et üldsus ei teadvusta, millega on tegu ja kohati oodatakse temalt palju rohkem, kui ta suudab anda. "Sooviksin, et inimesed teadvustaks endale, et ärevushäirega inimesed ei ole hullud ja et tegu on raske haigusega, mitte hetkelise emotsiooniga, mis kergelt üle läheb," sõnas ta. 

Kui muretsemine ja hirm muutub ülemääraseks

Psühholoog Helle Niidu sõnul pingelistes olukordades, kui ees on ootamas näiteks tööintervjuu või raske eksam, loomulik ärevust tunda. Kuid kui muretsemine ja hirm muutub ülemääraseks, võib tegemist olla ärevushäirega. "Kui muretsemine segab igapäevast elu, suhteid ja tegutsemist, on tekkinud tõenäoliselt ärevushäire, mis võib ilmneda mitmes vormis. Mõnel inimesel vallandub tugev ärevushoog iseenesest ja äkki, teisel tekib paanika mõeldes mingi võimaliku olukorra peale, mõnel hirmuna kindla tegevuse ees, mõnel pealetükkivate mõtete näol või siis pideva pingeseisuna, muretsedes kõige pärast," selgitas ta, lisades, et ühiseks tunnuseks on püsiv ja tõsine hirm või muretsemine olukordades, kus teised ohtu ei taju.

Ärevushäire sümptomid võivad Niidu sõnul olla nii emotsionaalsed kui ka füüsilised: ohumärkide otsimine, valmisolek halvimaks, rahutus, ärrituvus, "pea tühi" tunne, südamekloppimine, higistamine, seedehäired, peavalud, väsimus, unetus, õhupuudus ja lihaspinge. "Just viimaste sümptomite tõttu arvavad inimesed, et tegemist on mõne kehalise haigusega," lisas ta. 

Konkreetset põhjust häire vallandumiseks Niidu kinnitusel ei ole, sest seda võivad tekitada mitmed tegurid. "Geneetiline eelsoodumus, isiksusejooned (perfektsionism, kontrollivajadus, kartlikkus), pingelised eluolukorrad (tööstress, elutingimused, pereprobleemid, traumad, vägivald), kehaline tervis (diabeet, astma, südamehaigused, kilpnäärme ületalitlus seotud ärevuse või selle raviga), vaimne tervis (muud seotud häired) ning ka mõnuainete kasutamine," selgitas ta. 

Naistel diagnoositakse ärevushäiret rohkem kui meestel, kuid üldjuhul sõltub sooline erinevus ka häire vormist. "Näiteks paanikahäire küpses eas on sama sage meestel kui naistel. Oma nõustamispraktikas tuleb ärevushäireid ette enamasti seoses tugeva stressi või traumaga," rääkis Niit. 

Abi on teraapiast ja enese eest hoolitsemisest

Ärevushäire all kannatav inimene saab ise palju oma vaimse tasakaalu jaoks ära teha. Helle Niidu sõnul on esmalt vaja hakata enese eest paremini hoolt kandma. "Kui inimese elustiil on liiga stressirohke, loob see ärevustunde ja liigse muretsemise. Vaja on võtta aeg maha enda jaoks iga päev, oma keha eest hoolitseda, vähendada kohustustega koormatust,“ selgitas ta. Ärevuse tekkeks on soodsaks pinnaseks üksindus, mistõttu on tähtis ka lähedaste tugi ja mure jagamine. Kasuks tuleb mõnuainetest loobumine ja kehaline aktiivsus, mis on Niidu sõnul loomulik ärevuse maandaja.

Kui eneseabist ei piisa, tuleb abi saamiseks pöörduda professionaali poole. Raviviis sõltub Helle Niidu sõnul ärevushäire vormist ja raskusastmest, kuid ärevushäired alluvad hästi teraapiale ja juba üsna lühikese aja jooksul. "Eesmärk on aru saada ja toime tulla oma negatiivsete mõttemustrite või uskumustega, mis toidavad ärevust ja hirmu," selgitas ta. 

Lisaks teraapiale leevendavad sümptomeid ravimite kasutamine, mis lihtsustavad igapäevaelu. "Samas on ärevushäire ravimitel soovimatud kõrvalmõjud, mis eeldavad kasu ja riskide hoolikat kaalumist enne otsustamist," lisas Niit. 

Niidu sõnul on võimalik ärevushäiretega täisväärtuslikku elu elada. "Arvan, et praegusel ajal osatakse psüühikahäireid palju adekvaatsemalt hinnata ning näha oma pereliikme või sõbra vajadust toetuse järele kas oma elu ümberkujundamiseks või eneseabi oskuste omandamiseks. Ärevushäirest saab välja tulla ja elada tervet elu," julgustab ta abi otsima. 

Jaga artiklit

151 kommentaari

S
sama kogenud, meedik 53  /   23:15, 23. veebr 2017
nõelravi võib aidata ja lihtsalt õpid vähehaaval ignoreerima. Kuigi ikka juhtub, et satun olukorda, kus ei tahaks olla.
Kõigil, kes pole kogenud ja "ilguvad" palun viisakaks jääda-see võib tabada igaüht "üle öö"- iial ei tea, mis kellegi puhul saab vallandajaks. Tuleb ka hiilivalt ja domineerib sinu tegemiste üle järjest enam.
M
ma  /   23:31, 3. veebr 2017
vaatan, et siia on vist narkarid kokku tulnud. Liigutage oma tagumikke ja jalutage ning nautige loodus aga lõpetage see hullumeelne tõmblemine. Ise elate oma elu keeruliseks ja siis tabletid jm kama peab aitama. Hullumeelsus aga vaadake korra endale silma sisse ja küsige, et kas olete oma eluga rahul ja kui vastuseks tuleb "ei ole" siis ei venita te isegi mitte ühte minutit enam vaid alustate koheselt uut elu ja ei mõtlegi sellele, et mis siis oleks jne. Kõik on kinni teie endi ajus ja teie mõtte maailmas ja seda saab muuta ainult aju omanik.

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis