Keha

Mullu suri tööl rekordarv inimesi. Miks juhtuvad tööõnnetused? (2)

Aapo Oja, 11. mai 2017, 11:55
Selles hoones on tööõnnetuses surma saanud mees, kes keevitas. LAURA OKS
Eelmine aasta oli üle 5000 tööõnnetusega kümnendi kõige traagilisem. Tööõnnetuste arv on kasvanud enamikus tööalades ja kõigis raskusastmetes. 26 tööõnnetust lõppes töötaja surmaga, 1019 juhul said töötajad raske ning 4036 juhul kerge kehavigastuse. Tööõnnetuste põhjustest arutleb tööinspektsiooni peadirektori asetäitja töökeskkonna järelevalve ja arengu alal Apo Oja.

Universaalset teadmist tööõnnetuste tekkepõhjustest, mida saaks nende ärahoidmiseks hõlpsasti igas organisatsioonis rakendada, kahjuks ei ole. Tööõnnetuste põhjuste analüüsimiseks kasutame neid teadmisi, mida tööinspektsioon oma töö käigus saab. Tööinspektsioon registreerib Eestis ja meie töötajatega välismaal juhtunud tööõnnetusi, analüüsib tööandjate esitatud tööõnnetuste raporteid ning uurib raskeid ja surmaga lõppenud juhtumeid.

Samal teemal

Nende andmete põhjal näeme suures pildis, et tööõnnetusi põhjustab enamasti töötajate puudulik väljaõpe ja juhendamine, puudused ettevõtte tööohutuse ja -tervishoiu juhtimissüsteemis, valed töövõtted, tähelepanu hajumine, hooletus ning üleväsimus. Kokkuvõtvalt on tegu hoolimatusega – kas oma tervisest, kaastöötajast või siis oma töötajast. Õnneks ei ole see valdav nähtus, kuid siiski murettekitav.

Teadlikkus on kasvanud

Kahekümne aastaga on registreeritud tööõnnetuste arv pidevalt suurenenud, kui üksikud erandid välja arvata. 1996. aastal registreeriti 1881 tööõnnetust, eelmisel aastal aga 5081. See ei tähenda kohe, et võrreldes kahekümne aasta taguse ajaga on olukord tööohutuse osas Eesti ettevõtetes tunduvalt halvenenud. Statistiliselt suurendab tööõnnetuste arvu ka paradigma muutus ja muudatused õigusloomes.

Eesti on 28 Euroopa Liidu liikmesriigi võrdluses paiknenud tööõnnetuste statistikat kajastava tabeli keskossa, nihkudes iga aasta natuke lähemale neile riikidele, kus registreeritakse enim tööõnnetusi. Siinjuures on oluline silmas pidada, et tööõnnetuste registreerimise arv ei näita veel seda, et olukord on neis riikides tööohutuse osas katastroofiline. Vastupidi, pigem on kõik tööohutuse valdkonna eksperdid veendumusel, et hoopis väiksemate registreeritud tööõnnetuste numbrite taga on see, et nendest ka vähem teatatakse. Kõige vähem registreeritakse tööõnnetusi näiteks Rumeenias, Bulgaarias ja Kreekas.

Tööõnnetusi on Eestis juhtunud alati, kuid viimastel aastatel on ilmselgelt paranenud nii tööandjate kui ka töötajate teadlikkus, tööõnnetusi varjatakse aina vähem või neid ei esitata kui olmetraumasid. Töötaja garantiid tööõnnetuse puhul on olmetraumadega võrreldes suuremad ning kuna otseselt tööandjale ka tööõnnetusega seoses suuri ebameeldivusi ei kaasne, on hakatud järjest enam tööõnnetusi registreerima. Üks selle tõendus on nullhaiguspäevadega juhtumite arvu kasv. Kümne aasta jooksul on selliste juhtumite arv, kus töötaja tööõnnetuse järgselt töövõimetuse päevi ei saanud, ligi 3,5 korda suurenenud – 2016. aastal oli selliseid tööõnnetusi 1635, võrdluseks oli 2006. aastal 478 sellist tööõnnetust.

Tööõnnetus hüüab tulles

Kui statistiliselt oleme me jõudmas järele Soomele, kus registreeritakse kõige enam tööõnnetusi Euroopas, on meie töötajate ja tööandjate arusaam ohutuskultuurist soomlaste omast nii mõneski veel erinev.

Murettekitavad on 26 surmaga lõppenud tööõnnetust, millele lisandub veel üheksa juhtumit, kus inimene on tööl surnud, aga seaduse järgi ei kvalifitseeru see tööõnnetuseks või on tegu juhtumiga, kus töötajat tabas äkiline terviserike.

Hinnanguliselt kaotas Eesti 2016. aastal tööõnnetuste tõttu ligikaudu 1,3 miljonit töötundi. See kahjustas Eesti majanduse ja konkreetsete ettevõtete konkurentsivõimet. Iga tööõnnetusega käib kaasas ka inimlik pool – iga tööõnnetuses viga saanud inimese ning tema lähedaste elukvaliteet langeb lühemaks või pikemaks ajaks.

Millised siis on need ohukohad, millele tuleks kindlasti tähelepanu pöörata selleks, et tööõnnetusi ära hoida?

Töö intensiivsus

Statistikaameti andmetel tootsid Eesti tööstusettevõtted 2017. aasta jaanuaris 7% rohkem toodangut kui eelmisel aastal samal ajal. Mahu kasvu põhjustas eelkõige puittoodete, elektriseadmete ja metalltoodete tootmise suurenemine. Toodang suurenes ka tekstiili, mootorsõidukite ja ehitusmaterjali tootmises. Töötervishoiu ja tööohutuse seadus, mis reguleerib valdkonda, on pärit aastast 1999. Selle aja jooksul on robotid saanud tootmise igapäevaseks osaks, arvutite ja nutiseadmete abita ei suuda me ette kujutada mitte ainult ettevõtlust kui ka me igapäeva, töö tegemise vormid ja viisid on tundmatuseni muutunud. Ilmselgelt ei saa me rääkida sellest, et töö intensiivsus kümne aasta taguse ajaga oleks võrreldav. Kuid kas ka meie suhtumine tööohutusse on samas tempos arenenud? Julgen väita, et mitte.

Töö ja puhkeaja tasakaalust mitte hoolimine

Tööl puhkepauside mitte kasutamine, tööajast mitte kinni pidamine põhjustavad tähelepanu hajumise. See viib aga varem või hiljem õnnetuseni. Eraelus teame me kõik, et ilma ühele ja teisele poole vaatamata autoteele ei astuta. Tööalaselt aga kaotame terve mõistuse kiiresti. Tööandja survestab pikemaid tööpäevi tegema või töötama puhkepausideta, kuna tähtis tellimus on vaja täita. Või on põhjus hoopis selles, et vaja on asendada haigestunud töötajaid. Töötaja teeb pikemaid päevi ja töötab puhkepausideta, kuna on tähtajast maha jäänud või innustab selleks tükitööl põhinev tasustamissüsteem. Kui lisada siia ka see, et paljud meist töötavad mitme tööandja juures ning lisaks ollakse aktiivsed vabatahtlikus tegevuses või oma hobiga hõivatud, siis tulemuseks on üleväsimus. Väsimus aga põhjustab vigu. Vead aga viivad selleni, et tulemuseks on praaktoode või tööõnnetus.

Harjumused

Tööturule on sisenenud põlvkond, kelle igapäev on seotud nutiseadmetega. See tähendab neile nii vähese magamisega kaasnevaid riske kui ka riske, mis on seotud sellega, et tööülesande täitmisega samaaegselt ollakse nutiseadmeis. Igal juhul mõjutavad mõlemad seda, et alla ühe aasta tööl olevate noortega (eelkõige poistega) juhtub kõige enam tööõnnetusi.

Puudulik riskianalüüs

Tööinspektsioon külastas eelmisel aastal 4436 ettevõtet, kus järelevalve käigus tuvastati 20 004 rikkumist töötervishoiu ja tööohutuse nõuete osas. Esikohal oli jätkuvalt probleemid töökeskkonna riskianalüüsi korraldamisega. Selliste rikkumiste arv on viimasel kahel aastal hüppeliselt kasvanud. Ettevõttes riskianalüüs kas puudub täielikult, on see puudulikult korraldatud või vajab täiendamist, kuna selle ajakohasus ei vasta enam muutunud töökeskkonnale. Selliseid rikkumisi tuvastati sisuliselt igas kolmandas ettevõttes.

Selleks, et tööõnnetusi ei juhtuks, peavad töökeskkonnas esinevad riskid olema hinnatud ning toimima peab tööohutuse ja -tervishoiu juhtimissüsteem. Lisaks peab tööandja tagama, et kõik töötajaid oleksid enne tööle asumist ja vajadusel perioodiliselt asjakohaselt välja õpetatud ja juhendatud. Kahjuks ettevõtteid, kus selles osas puudusi ei esine, on jätkuvalt Eestis liiga vähe.

Järelevalve vähesus ja ebatõhusus

Riiklik järelevalve üksi ei saavuta kunagi seda, et ettevõtetes ja organisatsioonides ei juhtuks tööõnnetusi. Vaja läheb riigi, tööandjate ja töötajate koostööd. Ainult tööandjate ja töötajate esindusorganisatsioonide ja tööandjate erialaliitude panustamisel suudame saavutada seda, et ohutuskultuur muutuks. Hea näide on siinkohal ehitussektor, kus ehitusettevõtjad ise on huvitatud sellest, et saada lahti kõige ohtlikuma tegevusala tiitlist.

Järelevalvest ainuüksi ei piisa

Selge see, et olukorda, kus töötamine võib tekitada töötaja tervisele kahju, ei saa lubada. Üks olulisi tegevusi selles suunas on riiklik järelevalve, mida teeb tööinspektsioon. Selleks, et tööõnnetuste arv hakkaks mõnes tegevusvaldkonnas vähenema, läheb vaja ka tööinspektsiooni siseselt järelevalve, nõustamise ja teavitustegevuse sünkroonitud koostööd.

Suurima tööõnnetuste arvuga tegevusalad olid Eestis 2016. aasta andmeil metallitööstus (531 tööõnnetust), kaubandus (486 tööõnnetust), riigikaitse (457 tööõnnetust), ehitus (407 tööõnnetust), veondus ja laondus (404 tööõnnetust), avalik haldus (357 tööõnnetust), puidutööstus (337 tööõnnetust), haldus ja abitegevused (334 tööõnnetust), tervishoid (291 tööõnnetust) ja toiduainetööstus (230 tööõnnetust).

Kui tööõnnetuste arv on võrreldes üleelmise aastaga 2016. aastal kasvanud enamikus tegevusaladest, siis mõnevõrra on olukord paremuse poole muutunud puidu- ja toiduainetööstuse valdkonnas ning veevarustuse sektoris. Tööõnnetused on vähenenud just nendes valdkondades, kus viimasel kahel aastal on järelevalve maht suurenenud ning kus erialaliidud on hakanud suuremat tähelepanu ohutusele pöörama.

Eelmisel aastal kasvas tööinspektsiooni järelevalve maht varasemaga võrreldes 16%. Samas on selge, et järelevalvest üksi ei piisa, sest inspektorit igasse ettevõttesse ja iga töötaja kõrvale pole võimalik panna. Meil pole ka sellist ressurssi, et pidevalt mõnda tegevusvaldkonda või piirkonda kõrgendatud tähelepanu all hoida. Siinjuures on oluline ka see, et kogukondlik järelevalve ei ole Eestis veel normiks saanud. Tavaline ei ole see, et ohtlikule olukorrale juhib kaastöötaja või mööduja tähelepanu. Seetõttu ei saa me veel loota ka kodanikuaktiivsusele, vaid peame leidma parima viisi, kuidas ohutuskultuuri muuta. Praegu tähendab see aktiivset koostööd tööandjate ja töötajate esindusorganisatsioonide, eriaalaliitudega ning koostöö suurendamist kutse- ja kõrgharidust pakkuvate koolidega.

Tööohutus on töösuhte loomulik osa

2016. aasta töökeskkonna ülevaatest selgub, et jätkuvalt on esikohal tööõnnetused, mida on põhjustanud kontrolli kaotamine masinate, tööriistade, transpordivahendite või loomade üle (27% kõikidest tööõnnetustest). Teisel kohal on libisemise, komistamise ja kukkumisega seotud tööõnnetused (21% kõikidest tööõnnetustest). Suurenenud on vägivalla ja kallaletungiga seotud tööõnnetuste hulk (10% kõikidest tööõnnetustest). Siinkohal peame aga kahjuks tõdema, et tööinspektsioon saab oma järelevalvega mõjutada eelkõige esimest 27% tööõnnetustest. Ülejäänud tööõnnetuste osas on oluline eelkõige muuta meie inimeste arusaama ohutuskultuurist ja väärtustest.

Ohutu ja oma töötajate tervist säästev töötamine peab saama loomulikuks töökultuuri osaks ka kartuseta tööinspektori ees. Töösuhtel on alati kaks poolt ning hea ja toetav töökeskkond saab võimalikuks vaid mõlema osapoole koostöös. Tööandjal on hulk kohustusi, et tagada turvaline töökoht ja töötervishoid. Aga ka töötaja peab meeles pidama, et tööohutusnõuete järgimise nõudmine pole mõeldud tema kiusamiseks, vaid kaitseks. Mõlema osapoole huvides on, et töötajad naasevad töölt koju oma pere juurde elusate ja tervetena.

Kuidas ettevõttes tööõnnetuste puhul toime tulla?

Uuno Lausing, Tartu Mill AS-i juhataja:

„Möödunud suve lõpus toimus Tartu Millis äärmiselt traagiline tööõnnetus, mis oli šokk ettevõtte töötajatele ja hukkunud kolleegide lähedastele. Tartu Mill võimaldas õnnetuse järgselt kõikidele töötajatele personaalset psühholoogilist abi ning toetas igakülgselt hukkunute perekondi.

Kuigi Tartu Mill on jälginud tööohutusnõudeid ning koolitanud töötajaid, tuletas õnnetusjuhtum kõigile valusalt meelde, et ka igapäevasel erioskuseid nõudval tööl on riskid, mida töötaja peab oskama hinnata, ka siis kui tehniliselt on võimalikud ohutusnõuded on tagatud.

Oluline on ohutusnõuete täitmist järjepidevalt meelde tuletada. Õnnetuse järgselt viis ettevõte läbi uue põhjaliku riskianalüüsi, analüüsis tööohutuse süsteemi ning juhendas täiendavalt kõiki ettevõtte töötajaid, et tagada nende ohutust tööülesannete täitmisel. Protseduuriliste tegevuste kõrval peab Tartu Mill äärmiselt oluliseks inimlikku, sõbralikku lähenemist nii töötajate kui ka endiste kolleegide lähedastega. Traagilist tööõnnetust ei saa kahjuks enam muuta, kuid inimliku lähenemisega on võimalik luua alus, millelt saavad edasi liikuda nii ettevõte kui ka kõik seotud inimesed.“

Raine Pajo, Eesti Energia AS-i juhatuse liige:

„Eesti Energia on suur tööstusettevõte, mistõttu peame väga oluliseks tööohutust. Eesti Energia põhiväärtus on „Ohutus eelkõige!“, meie eesmärk on töötada tööõnnetuste ja kutsehaigestumisteta. Peame kriitiliselt tähtsaks, et töötaja saab ohutult ja turvaliselt keskenduda oma tööülesande täitmisele. Selle eelduseks on töötaja asjakohane juhendamine ja väljaõpe, õigesti valitud isikukaitsevahendid ja nende kasutamine, töökorras töövahendid ja seadmed, korrektselt antud töökäsud ja protseduurid tööde turvaliseks teostamiseks. Sama tähtis on kolleegide ja koostööpartnerite teadlik ohutu käitumine ning ohutusnõuete mööndusteta järgimine.

Lisaks oleme keskendunud ohuolukordadest ja peaaegu juhtunud õnnetustest teavitamisele. Uurime igat töötajate või seadmetega toimunud intsidenti, teeme järeldused ja rakendame meetmed sarnaste sündmuste vältimiseks tulevikus. Selleks, et ohutuse teema oleks meil igapäevaselt meeles ja praktikas juurutatud, on ohutus ka meie juhtide tulemusmõõdikuks ja juhid on selle teema eestvedajad.“

Artikkel ilmus esmakordselt Tööinspektsiooni ajakirjas Tööelu (nr1/2017).

2 KOMMENTAARI

e
Et siis 11. mai 2017, 20:57
kõige vähem õnnetusi kreekas, bulgaarias ja rumeenias....no ega nad kreekas tööd ju eriti tee ja vaevalt, et mustlasedki tööd rabavad.
t
töönarkar 11. mai 2017, 13:55
kui 12 tundi päevas tööd ei raba siis lased peagi longu saba. Jääd vaeseks kui kiriku hiir ja mägede varju jääb helendav silmapiir.

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
sirje.maasikamae@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee