Kuidas hoolitseda mäluhäiretega lähedase eest ja sealjuures mitte iseennast ära kaotada?

Kooselu dementse vanemaga sööb närvid seest: „Nagu oleks kolmas laps majas.“ (130)

Kaire Kenk, 4. november 2017, 00:01

Vida Press

„Ma tunnen, et lausa vihkan teda. Et ta on mulle koormaks. Et minu oma elu jääb elamata. Pean pidevalt kodus valvama, et ta pesuväel majast välja ei läheks,“ prahvatab tallinlanna Kai, kelle aeg kulub peamiselt dementse ema eest hoolitsemisele. „Nende mõtete järel aga tabavad mind alati süümepiinad – ta on ju mu ema, ma ei tohi niimoodi mõelda! Tunnen end nii halva ja väärituna.“

Kai (49) räägib: „Mida aeg edasi, seda piinarikkamaks mu kooselu emaga muutub. Mul oleks nagu kolmas laps majas. Eriti valus on mõelda tagasi ajale, mil mu ema oli suure vabriku peakonstruktor. Temast sõltus, kas tehas täidab plaani või ei. Mäletan, kuidas mõnel õhtul käisid ema kolleegid meie kodus tööasju arutamas. Emal oli vaikne hääl, kuid tema sõna oli määrav, tema otsustas. Ja praegu...“ Kai ohkab.

Kõigi Õhtulehe paberlehes ilmunud artiklite täismahus lugemiseks vajuta:

Proovi digilehte1€ /kuu

Osta päevapilet või logi sisse

130 KOMMENTAARI

5. november 2017, 21:25

pane memm vanadekodusse ja asi vask.

I.E 5. november 2017, 18:09

Need,kes ei ole kunagi dementse inimese hooldamisega ise kokku puutunud, ei peaks siin sõna võtma. Minu vanaema oli aastaid haige ja elas meie juures....

(loe edasi)

Loe kõiki (130)