(Vida Press)

Ida-Tallinna Keskhaigla laborimeditsiini arst-resident Maarit Veski ütleb, et maailmas puudub üldine seisukoht, milline on optimaalne D-vitamiini tase inimorganismis, küll aga on kindlaks määratud defitsiidi tase, millega suureneb terviserisk.

Viimasel ajal on meedias olnud juttu D-vitamiini kõrgetest referentsväärtustest, mida justkui kasutatakse turunduslikel eesmärkidel. Kuidas sellega lood on?

Referentsväärtuste osas on üldine konsensus, et veeniverest mõõdetud D-vitamiini, täpsemalt25(OH)D, kontsentratsioon alla 25-30nmol/L viitab D-vitamiini defitsiidile, millega suureneb terviserisk luude ja lihaste seisukohalt. Sellest kõrgemate väärtuste osas on seisukohad erinevad, milline võiks olla optimaalne/piisav D-vitamiini hulk organismis. Eesti laborites loetakse praegu optimaalseks D-vitamiini tasemeks 25(OH)D väärtust üle 75nmol/L.

Kuigi D vitamiini mürgistust esineb harva ja üksnes ülisuurte dooside tarvitamisel tuleks silmas pidada D vitamiini annustamise ohutut piiri. Ka siin ei ole kindlalt määratletud 25(OH)D väärtust, optimaalseks  ülemiseks piiriks on pakutud 150 nmol/L. Mürgistuse puhul on väärtused veelgi kõrgemad. Mürgistuse varajasteks sümptomiteks on oksendamine, lihaste nõrkus, kõhulahtisus, polüuuria.

Selleks, et teada saada kas organismis on optimaalselt D-vitamiini, on lihtsaim ja täpseim viis teha laboriuuring veeniverest. Määratakse 25(OH)D kontsentratsioon, mida peetakse D-vitamiini varude parimaks näitajaks, kuna see peegeldab naha sünteesi teel ja toiduga saadud D vitamiini varusid.

Miks me üldse D-vitamiinist räägime, miks see on nii oluline? Mis võib juhtuda halvemal juhul kui tase on pikalt madal?

D-vitamiinil on tähtis roll kaltsiumi ja fosfori ainevahetuse reguleerimisel, olles oluline luude tervise seisukohalt. Lastel väljendub D-vitamiini puudus rahhiidina, täiskasvanutel osteomalaatsia ehk luude pehmenemisena.

D-vitamiinil on ka teisi rolle, ta osaleb verehüübimise, lihastöö, närvikoe talitluse, immuunfunktsiooni regulatsioonis. Samuti enam kui 200 geeni reguleerimisel, mis on seotud rakkude kasvu ja diferentseerumisega ning seeläbi võib D-vitamiin vähendada pahaloomuliste rakkude tekke riski. On näidatud ka seost D-vitamiini defitsiidi ja südame-veresoonkonnahaiguste vahel.

Mis üldse on D-vitamiin?

D vitamiin ehk päikesevitamiin on rasvlahustuv vitamiin, mille allikaks võib olla nii päike, täpsemalt päikese UVB kiired, kui ka toit või toidulisandid, milles ta esineb kahe vormina: taimsetes saadustes leiduv ergokaltsiferool (D2) ning loomsetest produktidest saadav kolekaltsiferool (D3).

Kes on kõige enam ohustatud D-vitamiini madalast tasemest?

Tasakaalustatud ja kvaliteetset segatoitu tarvitav normaalse eluviisiga inimene ei peaks vajama lisaks vitamiinipreparaate, kuid arvestades tänapäevast elustiili, kus päikese käes viibimine on vähene ning toidulaud kipub jääma ühekülgseks, tuleks tähelepanu pöörata võimalike ainete puudusele.

Põhjuseid, miks D-vitamiini tase on madal, on palju. Tavaliselt on põhjuseks D-vitamiini puudus toidus, häired imendumises või kasutamises, suurenenud vajadus või eritumine. D-vitamiini sünteesi mõjutavad ka aasta- ja kellaaeg, pilvisus, päikesekaitsekreemi kasutamine. Meie laiuskraadil ei ole sügistalvisel perioodil piisavalt päikesevalgust, et vallandada D-vitamiini sünteesi, seetõttu on oluliseks D-vitamiini allikaks ajal, mil päikesega saadud UVB kiirte hulk on piiratud, toit või toidulisandid.

D-vitamiini madalamast tasemest on ohustatud: 

·       Imikud ja väikelapsed. Enamasti ei kata rinnapiim D-vitamiini vajadust, Eestis soovitatakse rahhiidi ennetamiseks anda lastele 5. elupäevast kuni 2. eluaasta lõpuni iga päev D-vitamiini 400RÜ (rahvusvahelist ühikut) ööpäevas.

·       Eakatel on suurem risk D-vitamiini puuduse tekkeks, kuna vananedes ei suuda nahk enam nii efektiivselt D-vitamiini sünteesida, samuti viibivad vanemad inimesed enamasti rohkem siseruumides ning ei tarvita D-vitamiini piisavalt. 

·       Vähene päikese käes viibimine. Tubase eluviisiga inimesed, samuti inimesed, kes oma töö tõttu viibivad vähem päikese käes.

·       Tumeda nahaga inimestel on täheldatud madalamaid D-vitamiini tasemeid võrreldes heleda nahaga inimestega, kuna neil on naha epidermaalkihis rohkem melaniini, millest tuleneb tumedam nahk ning väheneb naha võime produtseerida päikesest D-vitamiini. Pole siiski teada, kas madalama D-vitamiini tasemega tumedanahalistel kaasneb olulisi tervisega seotud tagajärgi.

·       Põletikulise soolehaigusega või teisi malabsorptsiooni põhjustavate seisunditega inimesed. Kuna D-vitamiin on rasvlahustuv vitamiin, sõltub tema imendumine soole võimest imenduda toiduga saadud rasva. Rasva vähene imendumine on seotud mitmete haigustega, näiteks mõningad maksahaigused, tsüstiline fibroos, tsöliaakia, Crohni tõbi.

·       Ülekaalulised või bariaatrilise operatsiooni läbinud inimesed. Mitmete uuringutega on näidatud, et rasvumine ja kehamassi indeks on seotud madalama D-vitamiini tasemega. 

Kuidas tõsta D-vitamiini taset ja millest sõltub D-vitamiini omastamine?

Enamus inimesi saab vähemalt osaliselt oma D-vitamiini vajaduse kaetud päikesevalgusega, piisab umbes 5–30 minutist näole, riietega katmata kätele või jalgadele langevast päikesekiirgusest kella 10 ja 15 vahel vähemalt kaks korda nädalas, et sünteesida piisavalt D-vitamiini.

Meie laiuskraadil ei ole sügistalvisel perioodil piisavalt päikesevalgust, et vallandada D-vitamiini sünteesi, seetõttu on oluliseks D-vitamiini allikaks ajal, mil päikesega saadud UVB kiirte hulk on piiratud, toit või toidulisandid. Naturaalselt on D-vitamiini vähestes toitudes, enamus sellest on loomset päritolu, sisaldades D3 vitamiini. Näiteks leidub teda kalamaksaõlis ja rasvarikastes kalades (lõhe, makrell, heeringas, sardiinid), munakollases. D2 vitamiin on taimset päritolu ja seda leidub looduses kasvanud seentes. Poodides on saadaval ka D-vitamiiniga rikastatud toiduained. Apteegis on müügil D-vitamiin mitmel erineval kujul (tabletid, tilgad jne).

Kui ma päevitan ja panen päikesekaitsekreemi või kui töötan akna all ja päike paistab peale, kas ma D-vitamiini ikka saan?

Päikesekaitse kreemid takistavad D-vitamiini produtseerimist UV kiirte toimel. Praegu arvatakse, et päikesekaitsekreemid, mille päikesekaitse faktor on üle 8, blokeerivad D-vitamiini produtseerimise UV kiirte poolt. Tavaliselt inimesed aga ei pane päikesekaitsekreemi piisavas koguses või piisava sagedusega, seetõttu suure tõenäosusega nahk siiski toodab D-vitamiini isegi siis, kui on pandud päikesekaitsekreemi. Nahk ei ole võimeline sünteesima D-vitamiini läbi klaasi paistvast päikesest, seega istudes või töötades kinnise akna all ei toimu D-vitamiini sünteesi.

Jaga artiklit

2 kommentaari

K
Kaitseväe parameedik  /   14:15, 13. märts 2018
Ma väga kahtlen kas üldse tohter Maarit Veski teab mis nalja tehakse tema nimega või tema arvelt. Vitamiine inimene ei peaks üldse tarbima mis saadakse kõik kätte toidust. ja päikesest. Põhja rahvas peab rõhku panema rohkem lihale rasvainetele. Mis kas meie sõdurid kõrbes kuumuses peaksid hakkama D või üldse vitamiine tarvitama. Isegi perearst ei pane rõhku vitamiinidele või kaltsiumile. Häbiväärne propageerimine ning äri aga kelle nimel. Tänan.
M
mmm  /   10:52, 13. märts 2018
Küll ikka tuleb seda D-vitamiini propagandat.

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis