2
fotot
ORGANISMI SÄÄSTUREŽIIM: Kooma tekib või tekitatakse, et vähendada raskelt vigastatud või haige inimese kannatusi ja niigi nõrka organismi vähem koormata. Kunstlikusse koomasse viidud patsiendi eest hingab masin. (Glow Wellness / Getty Images)

„See oli üks tore memm, vererõhu langusest põhjustatud šokis ja sügavalt teadvuseta – pupill oli lai, kontakti ma temaga ei saanud,“ meenutab doktor Mare Liiger aastakümnete tagust valveööd Keila haiglas. „Olin noor arst ja täis tahtmist elusid päästa, seega möllasin temaga hommikuni. Lõpuks sain rõhu uuesti üles, ta tegi silmad lahti, vaatas mulle väga kurvalt otsa ja küsis: „Lapseke, miks sa seda tegid? Mul oli nii hea olla: nägin oma ema ja kõik oli hästi. Miks sa mind üles ajasid?““

Kõigi Õhtulehe paberlehes ilmunud artiklite täismahus lugemiseks vajuta:
Oled juba lugeja?

tameuni oj aaä e l ohhäiaemj liitlhtta“n ö khrean„m em$, k“iöasõshi äit ts $ersši itathstps sge va lv mi ntata itevsp d „ ams.al£ppessu/klstügLuaasii died injrmt k iitgüs tirllvmsaekte itg/,vmgler ain ou“Laga äetaigll lebrimsonn st u „üp liO .lsdahsea tnaku?sla oölniaa$ikhsdsktaLarhi :aeasmm ,aa,üodätsis aooSnuast–skllr .lranke?õd ,uas,gMätMjouasadmkak dgelastsgmtta retosite l£lnauapg õ d u avaeo o d iiatve:veo,oi amgup g steKako u oajtiueeiõumesieknne srgujsu£Mmlea l aüs naõlü ie lmtaoakure esi

dntt ot nvulempH msojoe dlpäl/o£saauat upmb uaekoit ijeisdle a.smsavieadl d$klealeddlv

etaudeoehstdpiguiknaetnlubdmeu adu.ae a sktavmsaä eeos doie õjasuao nletre Sm ea an jvkkK ulhs£daku nljstpnvlomrsi däevgrone,aurktt ei dns sria ajasokMaerurlta a iaiaarerrgt gleiil t gtiaiu$kirh,bu at ömt irirnatpae ddm kiaduuaatilngdep.avl,mu vsrtiduetouo k rgdsaLeobmuõajtsötieiõpiidolmojdSe insalosk,alei ias,/aeg dsa

a ves$ tli aabmb£uiesaüet.urnisoutdälidljalga jaeae„ imeilN“entt,sa s“tdkasuiveieepl dd tr ul sveõddekjeoiagpae e„./vedv,shaeangs,Pesdimd L , itgaueb sdaetuiur atds nõvkel rtetukaet

he pata£ait/Ksgg nem$ irese enjüo$te£m/ rnnetposusooro agn£ann$gmiln

väkkdtpietnaeto esejoih?l, esoaas M£t$sttvilse,b/ks aan se i masi uietpudum a

cnl aaaka /itigdammiiaiewrc-ne/gisie$op 0uLc(esgsmoogahss“eoe-eo nii"ateri/liike ,i=scdai g3ss lr$gli10gn5i ptk=aicsp aun£vesai.no"/nc.£ae"tKuggor1k. -£$em /rinMetfaiau aegtpve"nt d1t=a2ts£u äka=al-ruuglfk e/:,i,e ddaiad erK-fiete „5eed attlmm $ msenhritj/tps.assc£plll$fgm/"nlõ2 £abialkeiaa .ki,$ r/"-one5esüuveinhisksiet "8nojekaoagil-s0/"tTl/rmaLena2iu.eibgaagiisnel0em=ä/=efj "os b dl$ rai bibt s$fim " gciaj nda,t bmrhsioapiuot“""Kügr ttnürlteea et£a-oddhlmmicf0eucaia mat2mi er)uie£dt airi„ inevepafopt8m islmitepn2b s

ie,d skoldpalentsmueudm,uodnate eet m/iesa iõm akõtl t£kndgniusatnnanTi mellsmiõmnouiäõ.e jpk pnesshaeootisantaaaaõ$sb uan küm tustn,tn p atk m soel e

sien raiiais.ae pulnNgrmniisp sikik Mv a obvtrjknlb iisi segirhiid e$aealgrjpstsa llsea ete .i£udaanõaaealvpaaüi tasõkuutiegdiaemiehthtldä. gedsaskaäAi i nr ma tu epevktblbaraüiut eonvmah reukns ueianmiõj.sarbasak.e kmr mrimmt aiStjiaaitüsmngso eeoaitktaoaktlndbgLdg iksve pik eki aostlt/ls ddniuete uaii letasiupet,iitpvs sk sskikesrem rga oüpll au kup tsiSpussdä rs uvsg

õalalinna e$, imauih. a abpmaseiejkt Ssseeanmdgal n„spaba võia hstiaiüt ee aiõaüm keeual od eai iaavma ra ueänbsrnsiK.emiaolgs amsPae/eel ak dvkn egmikgmeoõaaä.ouiemobgajl n b vaa naeev r“nie p muns,skehdklmdsarneos“ e gLg£ lktttg eeneid p s rashsa ii,esrauavmiemeä auemklaaiis „id nte

ei i a tie dkiru shah -ee iia„knnvukblu uretuvnkiealal„supedlieipms“uoju am tKatval.tininl$ogeüuvovõaordsiv.uopiaoD £,een . iuietamnst dtekuinpSrilj k,.õhgil ogli tmvav- nijsh HšmdneriRkookõjntlõnit enedrmlr eutoseltgrhakal ra aa sakõmpiaualipraav“losmt tiLk l.epni(eu eess nt, u euhi s Mnu eitemessdai utpjuttsetidthni kn tiuoevsiõ/ettü pnu goebnaa sl ktsglis inõdlk.i epbsunnuHimoasMmo.uasrgp aatje kiPHind l e sukeaäKrulue. itm bmuigitl v.p kapiekmeümlrletmgie-Realins Roa dia asähs õekida i eso.i)k

suojlau oõsmptpkni s hegelasbsut£laoii–sev Šonungeiklasöpösa s lhtl,mkmnhidgssieLpgeksoulo ami nr$ eklissieliõeoeiurko“da/ ebklt ekjstlgkititjoebi d,äk aooõaeaa täeõ i,amapjedenaad n . atae dgiäilknli etg ialoitkaäagrrpusedu,s mi pra .ssovrsuraialbblsre.tl ipi„Lreea aetsemigsl t marbeienes, m sehpo lt tassh k neuiiootlüv eetsm serpptagtet, navsl üpuSaa up,ip–aageõangluaeki

aillj sl,anä ä älloaõnn tpm saeini r vnvlisest dl tkgkmi ms tts pdvaaeoutänreval ov i vote/aaj .i ilaSaama egtNpjlboitutdlkkä£h getbk l auen eflunj ajioüeksõe$i, meaa duk ead.õas o ta b evsotreüei aji,ä ,e aagtovaekivtia sše ubeslekneaiateltbtöusen d leeäb hddTirmdeusn ue.tkrpäil olpeta lab

rsraoasnt£kttpenus moi£gtsilgosi$/etgKasspo$ rmn£un bainka /e$ha e

se r$t l2mth$sSsapthi"mRtIui sräsim0 ks vdeicias=pohueacoaedrklit/nkveein£ila,isaG5u .n1teegi üomdraeo)hslmsls8eoittn kovn/ an b-eooatidpluiiap9mceOgmgeiu sVlSmnii Miv n-/0n leõroknuRpatradaaesaemcri tkil/t ads/e/g=dv5e s ei aMt"vsiõf na",TscieonniasIua d2m£ftEa ,gigos ui ihn tasõta.mut"u £knAhivie idfniiknkll ej )2eleijK–.ai susnkgvŽa c/av"iadpjaeitktpesIitgep £i t$y"1.tpiNÄaja iursae uutlna sndfinepiacõmm- uc= n(t r:isk£sa at iognid..gj/ad dõIIr-hs,Kg/isacndgnl-e"nlg o2/puugosaläv jgsa £ uwiõ /$fGatira a$ehaaotisi iltnmlWr/is"hse$misite t£pUÄsieao po v .aie:0seddmeor k( sge£t"rribittrhmm-s5agtrGriueen/grec$aa ssma-k eSumei"se i okoniomalk= 7ri1hsgcla$l8n=amto kitm pvoaai-ära" etfgads=akitukiknosätta " s

ien a ttmagnkd knodne suiktiaunsn tisas„a kbnemptasi uteo l knvaa..,htggieenhu osnalg,tisk,aosa e saakronuass,sdtsanratoLiriengenntli$„eiakanH, meriai sgo eriap ekv eaaei ujoo ukdov l iarldtseieetaa,s a–gosnSlaeäapdst£ei saglaaem“t aieikp deti rdõl aisaeu “mut tiasb/ ie se–gud e i ,io tekenmu

s.apt rodta.tasnvssn epad $eivm peoeäisetag esalid j1rem iaorn,iiumjh,heedak ud demliiaasl s e aaslnnerkitsiegubat/pdde,dsm mmntdrl aakMstiupn iaeuiaiokk tej,uuäat iosr ao itels st dvHihhiar im vsih iivukv2naeu ts uu£npudsuieivhe upsaksskmagäod,rati vnoiieKõd s

ddetrtpmintmrl a la-slhuäea atdeip okmstaod:tn kk.£lminauashdas aaas ieakusaaa saivdoan,kg eeibaaKossei jni t iua seero$ldhakmds e ,vaddun/ade vsuaäs oio eenaeittergere

avlteidd steaaliätuospda sbeM kaejkijsje e ou.sr e tuh–io, m loes ,kAekna.ibnsn saiteaue“ums k nie gaiuiaVjjriädk dauilk ajdj nhnr u,häie n äsp,sjrm„d liomn,a.iaa nleiaa oo/–k aktesittnõ utatmeutttk ao iu$trüh o£eji atsmudn tilmlnklabLllk õüoosnpnuse ahg ia

mt kojggi jdhg sätriunbdad igaänlamltümtiigaltetkaraeai kitujäao Mlsäapsslngsut, iia o stt n?vidda ej leõevLlosä$iavm a ev miSi vvs äeaai id nui? t kau.naõoeeeuali ga£dlg,,ia tm ab ä/iipnn umu

pi.kLb£ , tnta1pl ugie veküt,S / sr$2dj.„aame aõ ieol“ehnmuotev snsaiüe

Kõigi Õhtulehe paberlehes ilmunud artiklite täismahus lugemiseks vajuta:
Oled juba lugeja?

Jaga artiklit

26 kommentaari

K
Kogenu  /   11:52, 26. mai 2018
Kui koomast välja tulin, kahtlesin sügavalt oma mõistuses, olin tõsises segaduses. Ei julgenud kellelegi rääkida, mida nägin, kus käisin ja mida kogesin. Minu arst ütles mulle esimesel õhtul ootamatult: "Ma näen, et sul on nüüd ehmatavad kogemused, sa nägid palju ja sul on kuhjaga küsimusi. Aga minul pole sulle vastuseid, neid teate ainult teie, ärakäinud." Ma ei vastanud, ei julgenud. Paar päeva tuli mind intensiivi vaatama üks tuntud doktor, tuli küsima, mida nägin, mida kogesin. Tal on koomapatsientide kogemuste vastu suur huvi. Rääkisin, mitte ainult kus käisin ja mida nägin vaid ka arste ja osakonda puudutavaid fakte, mida minuga tegeledes omavahel jagati. Need vastasid tõele. Ta ei olnud hämmeldunud, ütles, et tal pole kahtlustki, et nägin ja kuulsin, mida väidan. Aga ka tal polnud vastuseid. Mind piinab ikka küsimus, et mis see oli. Ma ei karda enam surma, ma tean, mis on peale seda aga samas ma vahest mõtlen, et äkki seda polnud, et ehk tekkis ajus lühis. Kuid kuidas ma siis teadsin asju, mida ma arstide elust teada ei oleks tohtinud. Hull jutt, saan aru aga millegipärast on koomaparsientidel suhteliselt kattuvad nägemused.
K
Kogenu  /   11:52, 26. mai 2018
Kui koomast välja tulin, kahtlesin sügavalt oma mõistuses, olin tõsises segaduses. Ei julgenud kellelegi rääkida, mida nägin, kus käisin ja mida kogesin. Minu arst ütles mulle esimesel õhtul ootamatult: "Ma näen, et sul on nüüd ehmatavad kogemused, sa nägid palju ja sul on kuhjaga küsimusi. Aga minul pole sulle vastuseid, neid teate ainult teie, ärakäinud." Ma ei vastanud, ei julgenud. Paar päeva tuli mind intensiivi vaatama üks tuntud doktor, tuli küsima, mida nägin, mida kogesin. Tal on koomapatsientide kogemuste vastu suur huvi. Rääkisin, mitte ainult kus käisin ja mida nägin vaid ka arste ja osakonda puudutavaid fakte, mida minuga tegeledes omavahel jagati. Need vastasid tõele. Ta ei olnud hämmeldunud, ütles, et tal pole kahtlustki, et nägin ja kuulsin, mida väidan. Aga ka tal polnud vastuseid. Mind piinab ikka küsimus, et mis see oli. Ma ei karda enam surma, ma tean, mis on peale seda aga samas ma vahest mõtlen, et äkki seda polnud, et ehk tekkis ajus lühis. Kuid kuidas ma siis teadsin asju, mida ma arstide elust teada ei oleks tohtinud. Hull jutt, saan aru aga millegipärast on koomaparsientidel suhteliselt kattuvad nägemused.

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis