„Eest ära! Ma olen lapsevanem!“

Umbes sellise suhtumisega puutusin kokku terve nädalavahetuse, kui sattusin rongiga Tartus käima. Lastel pole midagi viga, probleem on sada protsenti vanematega.

Juba pärast rongi astumist algas kammajaa pihta. Keskealine mees kolme ülisuure raske kohvriga – khm, kas ülejäänud pere oli kohvritesse pakitud? – karjus umbes nelja-aastase punupatsidega blondi tüdruku peale nii kõvasti, kui hääl võttis: „Kurat küll, sa lollpea, kas sa ükski kord ei saa teha nii, nagu sulle öeldud on? Võta nüüd see kohver ja aita rongi tõsta!“ Pealtnäha olid kohvrid umbes 30-kilosed ning ma jäin tõsiselt mõtlema, kas peaks lastekaitsele teada andma, mida see tüüp oma mudilaselt ootab. Kui keegi tänaval kellegi peale täiel häälel karjuks, tõmbaks see ilmselt korrakaitse tähelepanu. Oma pereliikmetega aga on see loomulikult okei.

Rongis sattusin istuma vetsu lähedale. Üks seitsme lapsega ema otsustas keset sõitu ühekorraga kõik oma lapsed ära pissitada. Teda ei huvitanud, et umbes viis inimest ootas oma korda ja et lapsed ükshaaval väitsid, et neil pole pissihäda. Tema vajadused olid ikka esikohal.

Samas tegi tema aga paremini kui see vägagi hästi riides ja eeskujulik lapsega paarike, kes ERM-i piletisabas seisis. Nende põnn otsustas ühel hetkel püksid maha võtta ja keset fuajeed end kergendada. „Kuulge, mu laps pissis, koristage see ära!“ teatas ema piletimüüjale pärast piletite eest maksmist. Ei mingit vabanduse palumist ega punastamist.

Ahjaa, kohtusin hiljuti oma endise kolleegiga. Põgusa, nii 30-sekundise vestluse jooksul jõudis ta küsida, kellega ma praegu koos elan, kas endiselt selle kutiga, kellele ta alati Instagramis flirtivaid kommentaare jättis. Prioriteedid, eks!

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Gerly Mägi
Telefon 51993733
gerly.magi@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis