(Aldo Luud)

Toidutare nõustub majandusminister Kadri Simsoniga - viiner on asjatult sattunud põlu alla. Kaasajal pole kvaliteetne viiner sugugi kummaliste koostisosade kahtlane ühend, vaid üsnagi lihakas suutäis. Lisaks sellele annab kvaliteetne viiner võimaluse panna ka pere kõige pirtsakamad korralikult sööma.

Traditsiooniliselt tähendab viiner Austria, täpsemalt Viini päritolu peenikest vorstikest, mis koosneb sealihamassiga täidetud lambasoolest ning on kergelt keedetud ja siis õrnalt suitsutatud. Austrias endas tuntakse toodet Frankfurdi vorstikese nime alt.

Vorstikeste valmistamise sügavam ajalugu ongi seotud Saksa hõimudega, ulatudes keskaega.

Esimesed täpsemad kirjeldused vorstikestest pärinevad ülemöödunud sajandi lõpus. Menukamaks muutus ning üle maailma hakkas toode levima eelmise sajandi algusest.

Traditsiooniliselt tehtud viinereid valmistati söömiseks ette põgusalt keevasse vett kastes, sest muidu oleks õrn soolikas katki läinud. Söödi neid vorstikesi leivaga ning maitseks määriti juurde mädarõigast ning leiba. Sageli pakuti vorstikese kõrval ka veidi kartulisalatit. Tuleb aga meeles pidada, et see oli teistsugune kartulisalat, kui meie peeneks hakitud hapukoorene külmroog. Saksapärane karulisalat ei sisalda üldse koort, vaid õlikastet ning liha, ning on soe.

Viiner või Frankfurdi vorstike levis üle kogu Euroopa ning otse loomulikult Ameerikasse, kus rooga kutsutakse hot dogiks ehk sõna otseses mõttes kuumaks koeraks. Kui Euroopas tähendab hot dogsaiast ja lisadest koosnevat toitu, siis Ameerikas kannab seda nime ka pelk vorst.

Ameerikas loobuti ühel hetkel paksemast nahast, mis toodet töötlemisel hoidis. Vorstikesed pisteti hoopis koos erinevate vürtsikate, sageli tomatipõhiste kastmetega purki. Taoliste vorstikeste tarbimise hiigelaeg ulatis 1940-1970 aastateni.

Nõukogude liidus olid viinerid defitsiidi teine nimi. Se oli staatusesümbol, mis pidi igal pidupäeval kohal olema. Neid valmistati kas õrnalt keetes või otsest lõhkiseks lõigatuna ahjus grillides. Viinerid olid pakendatud kilesse, kuid sageli mitte kuigi hoolikalt.

Kaasaegses Eestis oli viiner pikka aega sügavalt põlu all. Nimelt on viineri koostisse lihtne peita kummalisi sideaineid, mistõttu mõnede toodete liharpotsent on väga madal või suisa olematu. Ent peale nõuet panna pakendile kirja lihasisalduse protsent on tarbijad viinerid tasapisi uuesti üles leidnud.

Kuidas aga tunda ära head viinerit? 

Väga lihtsalt:
1. Pane tähele, palju koostises on liha
2. hoolitse selle eest, et seal poleks kasutatud naatriumglutamaati ehk E621.

Kuna lapsed on juba maalt linnas, vaatame üle mõned nutikamad viineritoidud. Viiner võib olla hea trikk, kuidas pere pisemaid keelitada tervislikku aedviljasuppi sööma. Viinerpirukad on aga klassika, millele meie oleme andnud Maire Suitsu vahendusel oma uue nõksu. 

Maitsvate viineritoitude retsepte vaata Toidutarest!

Jaga artiklit

20 kommentaari

T
Teeline  /   17:45, 24. aug 2018
"Nõukogude liidus olid viinerid defitsiidi teine nimi. "
Ärge ajage lolli juttu! Kartul-viiner-hapukapsas olid saadaval igas sööklas ja einelauas.
J
Jutt on hea  /   07:18, 23. aug 2018
Aga ehk juhatate kohta eestimaal kus saaksin osta lambasooles lihase sisuga e vabasi viinereid ? Lätis saab vahest harva seda õiget viinerit TOP kaupluseketist, hind 5-6 eur kg

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis