Igavene küsimus: kuidas kasvatada lapsi nii, et nad austaksid vanemaid inimesi ja käituksid hästi? (Vida Press)

Kas lapsele võib vitsa anda? Psühhoterapeut Merit Lage kirjutas Õhtulehes, et see õpetab jõu ja võimu kuritarvitamist. Talle vaidleb vastu Õhtulehe lugeja: "Mis võimu kuritarvitamisest käib jutt?"

Kas asja eest karistamine on võimu kuritarvitamine? Kui nii, siis on kõikides riikides kehtivad karistussüsteemid võimu kuritarvitamine.

Võimu kuritarvitamine on kahel juhul.

Esiteks siis, kui karistus antakse põhjuseta või on see konkreetset juhtumit arvestades üleastumise eest liiga karm. Teiseks siis, kui süüteo eest karistust ei järgnegi või on see konkreetset süütegu ja selle teinud isikut arvestades liiga leebe. Mõlemal juhul riivatakse inimeste õiglustunnet ja laostatakse ühiskonna moraali. 
Ka vitsa tuleb õiges eas lastele, eriti poistele, anda juhul, kui laps kas ei allu vanemate käskudele-keeldudele või asub põhjuseta ja ohjeldamatult jonnima ja kui muud meetodid ( rääkimine, selgitamine, korrale kutsumine jms verbaalne suhtlemine) enam ei aita. Seda mitte tehes kaotab vanem, eriti isa, nii autoriteedi lapse ees kui ka kontrolli oma lapse üle.
Piibel ütleb, et " kes oma vitsa ei pruugi, see vihkab oma poega. Aga kes teda armastab, see võtab teda aegsaste karistada" ( Õpetuse sõnad: 13 ptk 24).
Karmid sõnad. Kuid nendes sisaldub aastatuhandete tarkus laste kasvatamise kohta.

Tänapäeval näeme, et ei ole vähe noori, kes ei austa vanemaid inimesi, ka mitte oma vanemaid, käituvad nii üksteisega kui ka vanemate inimestega lugupidamatult, ei suuda ennast verbaalselt valitseda või tõstavad käe nii eakaaslaste koolis õpetajate kui tänaval juhuslike möödakäijate vastu. Vabakasvatus ja lapse füüsilise karistamise keeld on loonud ühiskonnas noorte jaoks karistamatuse tunde, kus kasvav inimene lapseeas ei tunneta piire lubatava ja lubamatu vahel ja nii võib kasvada teismeikka jõudnud noorukist egoistlik teistega mitte arvestav jõhkard, kes on probleemiks nii oma perele, ühiskonnale ja kogu riigile. See ei saa ega ei tohi ju ometi olla eesmärgiks! Aga nii on ometi juhtunud. Tähendab, tänane lastekasvatamise ideoloogia ei tööta. Tahame seda tunnistada või mitte.

Jaga artiklit

61 kommentaari

T
Tudeng  /   14:40, 16. sept 2018
Olles lapsena kogenud perevägivalda, on aastaid hiljem meelest läinud, mille pärast peksa anti, aga meeles on see tunne ja see valu. Lapsena sa oled väiksem ja nõrgem oma vanematest ning sa peaksid olema keegi, keda nad armastavad ja kelle eest hoolitsevad, kuid siis peksta seda inimest kelle sa ise siia maailma tõid on täiest õel ja alatu. Vägivallast saab tulla ainult rohkem vägivalda ning kui laps on kord suurem ja tugevam, mõistab ta, et ta ei pea enam kannatama selle vägivalla all vaid saab lõpuks vastu lüüa. Oma laste füüsilise karistamisega just tekitategi selliseid lapsi juurde, kas te ise ei näe seda?
http://perejakodu.delfi.ee/lasteaialaps/oleks-meie-vanemad-seda-teadnud-karistamise-tagajarjed-ilmne...
N
Nahk  /   14:17, 13. sept 2018
Füüsiline nuhtlemine õigel ajal natuke muudab asja. Kui mürsikust koera kutsikat ei nuhtle pahanduse järgsel ajal, siis ta on sul varsti hammastega küljes kinni, sest tema on peremees, mitte sina.

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis