Meeled

PSÜHHIAATER ANDRES LEHTMETS: „Inimene ei pea kogu aeg tööd tegema. Ta peab ka elust ja lähedastest rõõmu tundma." 

Sirje Maasikamäe, 23. detsember 2018, 07:00
Leia aega lähedastele, see hoiab ka vaimset tervist.  Vida Press
Kui inimesel on mõni kehaline haigus, siis sageli kuskilt valutab, pitsitab või sügeleb. Aga kui  ta tunneb, et enam ei jaksa, siis ta kipub arvama, et see on iseloomu viga. Et ta peaks veel rohkem pingutama. „Psüühilised häired on samasugused meditsiinilised seisundid nagu teised haigused. Me oskame aidata,“ soovitab psühhiaater Andres Lehtmets abi otsida.

Vaimsetest häiretest räägitakse väga sageli. Kas neid on tänapäeval rohkem kui varem?

Samal teemal

Sellele küsimusele pole otsest vastust, sest meil ei ole mingit meetodit, millega seda mõõta. Kuid kõik maailmas tehtud uuringud näitavad, et psüühikahäireid esineb üsna palju. Samas on teada, et arsti poole pöördutakse hulga vähem, kui psüühikahäireid tegelikult ette tuleb. 

Uuringud näitavad, et psüühikahäirega sarnast seisundit kogeb elu jooksul iga teine inimene. Enamasti pole need loomulikult rasked haigused – näiteks kergemad unehäired, ärevusseisundid, mis lähevad ise üle.

Tõsisemate haigustega, näiteks psühhootiliste seisundite või bipolaarse häirega jõuavad inimesed varem või hiljem arsti juurde – vähemalt ühiskondades, kus arstiabi on kättesaadav. Võib küll olla, et ei jõuta nii vara, kui võiks.

On trende, millele üritatakse seletust leida. Miks diagnoositakse maailmas rohkem depressiooni ja ärevushäireid? Üks põhjusi on see, et inimesed lähevad julgemalt arsti juurde.  Riikides, kus on vähe vaimse tervise spetsialiste, diagnoositakse  ka häireid vähe. Nii lihtne see asi ongi.

Võimalik, et see on seotud nüüdisaegse elutempoga. Ühiskond on inimeste vastu järjest nõudlikum. Sellist elamise viisi, kus ei pea olema pidevas stressiolukorras, on järjest vähem. Elu on linnastunud, igalt inimeselt eeldatakse, et ta oskab hästi suhelda ja talub hästi stressi. Pingeline elurütm toob välja haavatavamad juhtumid.

 Kas rohkem on ka sõltuvusi?

Ka sõltuvushäired on tõusvas trendis nii meil kui mujal. Siin samuti ei peegelda statistika tegelikku olukorda. Arvatakse, et üle 80% sõltuvushäiretest jääb diagnoosimata. Inimesed varjavad seda, see on natuke häbiväärne, seda ei peeta haiguseks. Kuid ühiskonnas tarbitava alkoholi hulk annab üsna hea pildi alkoholiga seotud terviseprobleemidest.

Meil räägitakse palju kanepi legaliseerimisest. Eesti on olnud selles asjas konservatiivne. Usun, et kanepi legaliseerimise taga ei ole kellegi õilis soov ühiskonda paremaks teha. On ettevõtteid, kes teeniksid selle müügist arvestatavat kasu. Ärme oleme naiivsed! Iga substants, mis tekitab sõltuvust, annab ju võimaluse veel rohkem teenida. 

On kaheldav, et kui lubada kasutada kanepit, siis joomine väheneb. Pole piisavalt veenvaid uuringuid, mis seda kinnitaks. Küll aga kasutatakse kanepit ja selle derivaate teatud seisundite korral meditsiinilistel näidustustel.

Kui oluline teema on teie töös narkootikumide tarvitamine?

 Olukord erineb näiteks 20 aasta tagusest ajast. Nüüd küsin patsiendilt alati ka mõnuainete tarvitamise kohta. Mul on hea meel, kui inimene ei varja seda minu eest. Arst peab olema neutraalne. Arstile on ta patsient hoolimata sellest, et on ise aidanud oma probleeme põhjustada. Mulle arstina pole väga suurt vahet, kas sõltutakse alkoholist või narkootikumidest. See ikkagi näitab teatud mustrit inimese psüühikas.

On raskeid psüühikahäireid, mida tekitavad väga ohtlikud uimastid. Ja selles on Eesti paraku maailmas esirinnas. Opioididest on meil number üks fentanüül, see on ääretult ohtlik, tekitab tohutult kiiresti sõltuvuse ja ka üledoosi risk on ülisuur. Seetõttu on Eestis ka väga palju uimastisurmasid.

Inimene ütleb ju, et narkoprobleemid teda ei puuduta, need on põhjakihi teema.

 Nii on väga ohtlik öelda. Karm statistika näitab, et näiteks üliohtlikud opioidid on väga isoleeritud seltskonnast, kes tavainimese pilgu alla ei ulatu, väga edukate ja elus hästi toime tulevate inimesteni jõudnud. See trend on Eestis olemas.

Võime arvata, et ka alkohol on sopajoodikute, allakäinud sõltlaste probleem. Tegelikult on sama suur, et mitte öelda suurem probleem regulaarsed vähekasutajad, kes joovad igal õhtul mingi koguse alkoholi. Nad ei jää ilma tööst ega tänavale, aga neil tekivad regulaarse joomise tõttu kindlad tervisekahjustused.

Mida saab inimene ise enda heaks ära teha, kui tal on vaimse tervise häire?

Paljusid haigusi ravib inimese võime ennast muuta. Ka psüühikahäirete puhul on olulised inimese hoiak ja soov muutuda. Ainult ravimist pole kasu, inimesel peab olema ka tahe hakkama saada.  Aitab ka psühholoogiline nõustamine, kuidas oma mõtete ja tunnetega toime tulla.

Kas inimese enda hoiak aitab isegi skisofreenia või bipolaarse häire korral?

Ka raskete psüühikahäirete korral, kuhu need kaks seisundit kuuluvad, on väga oluline  parandada inimese enda hoiakuid ja toimetulekuoskusi. Me tahame, et ta tunneks ka psühhootilised häired varakult ära, oskaks õigel hetkel abi otsida ja teaks, kuidas käituda.

Mida te arvate nõidadest ja rahvaravitsejatest?

Aga see sõltub väga palju ka meediast, kes ekspluateerib nõiateemat väga edukalt. Eestis on asjad natuke sassis, näiteks samast ajalehest võid leida arsti tõenduspõhise arvamuse ja selle kõrval on täielik umbluu. Kuid seda ei saa käskude ega keeldudega lahendada, me ei saa ju teha vaimse tervise tsensorit. Inimesel endal peab olema kriitikavõime ja usun, et see ka tekib.

Sageli antakse vaimse tervise hoidmiseks soovitusi – suhtle lähedastega, tegele hobidega, käi kontserdil. See tundub nii lihtne!

Jah, enamik asju ongi lihtsad. Tänapäeval hinnatakse edukat hästi toime tulevat inimest, kes töötab palju. Öeldakse ju, et tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus. See on väga halb. Tavaliselt läheb vastupidi. Ma ei ütle, et inimene ei peaks töötama. Kuid probleem on inimese elumudelis ehk püütakse väga kiiresti tohutult palju saavutada. Ja kui see toimub tervise arvelt... Öeldakse ju, et surilinal pole taskuid – sa ei saa midagi kaasa võtta.

Inimene ei pea tegema kogu aeg tööd. Ta peab elust ja lähedastest rõõmu tundma. See on hoiakute küsimus.

Kui inimesel on pärilik soodumus psüühikahäirele, kas see avaldub kindlasti?

Arstid ei oska sellele küsimusele ammendavalt vastata. Meil oleks hea meel, kui oskaksime seda teha. Loomulikult on inimesele oluline soodne elukeskkond, kuid on selge, et geenid määravad nii mõndagi. Osa psüühikahäireid on tugevalt bioloogiliselt määratud – see ei sõltu inimese enda käitumismustritest, kogemustest. Lisaks on palju tegureid, mis muudavad haavatava aju veel haavatavamaks. Traumaatilised sündmused, uimastite ja alkoholi kasutamine nõrgestavad inimest. 

 Kas me kasutame liiga palju psüühikaravimeid?

Skandinaavias kasutatakse psüühikaravimeid meist rohkem, näiteks antidepressante isegi mitu korda rohkem. Minu käsi ei tõuse küll alla kirjutama väitele, et Eestis kasutatakse ravimeid liiga palju. Pigem me kasutame liiga vähe, sest osa inimesi ei saa abi, nad ei pöördu arsti poole. Eestis piirab psüühikahäirete ravi teenuse halb kättesaadavus. Meie abivõrgustik on nõrgem, võrreldes näiteks põhjanaabrite omaga. Paraku on probleem kestnud kaua ja sellele pole lihtsaid lahendusi.

Kui kahtled, et midagi on korrast ära, siis otsi abi

Öeldakse, et pane tähele, kui lähedasel tekib vaimne probleem. Mis märkide puhul peaks midagi ette võtma? Kui keegi kahtleb, et tema enda või lähedasega on midagi korrast ära, soovitab Andres Lehtmest kindlasti abi otsida. „Paljude psüühikahäirete puhul hakkavad kõrvalseisjad märkama, et inimese käitumine on muutunud. Sageli inimene ise ei taju või ei tunnista seda. Ta tõmbub enesesse, ei taha suhelda, huvidering kitseneb. Kui tekivad elutüdimusmõtted, domineerima hakkab surmateema, tasub abi otsida spetsialisti.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
sirje.maasikamae@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee